67. Åsa Linderborg ”Året med 13 månader”

Selle raamatu tellisin niipea, kui märkasin, et müügile jõudis. (Sellepärast on see globaliseerunud maailm muidugi hea, et saab rahus Rootsist raamatuid tellida ja kohe tasuda. Kui saaks ainult laenutada kerge vaevaga, oleks veel parem.

Tegemist on Åsa päeviku väljavõtetega 2017. aasta septembrist 2018. aasta augustini. See oli kõik äsja, aga tegemist on #metoo sügisega, kui järgemööda lahvatasid erinevad skandaalid, Rootsis eriti heleda leegiga, eriti just kultuurieliidi vastu. Siis Arnault’ juhtum ja tagatipuks veel Stadsteaterni juhi Benny Fredrikssoni enesetapp, mille eest veeretati süü Aftonbladetile ja Åsale. Vaadates ühiskondlikele protsessidele, nende kiirusele, kui vähe on inimestel aega süveneda, arvamust kujundada, kuidas kõik kiirelt ka ununeb…. masendav.

Sellest raamatust on raske kokkuvõtet kirjutada – osalt on siin lausa kaks erinevat kokkuvõtet vaja kirjutada, kaks erinevat arvamust. Esimene puudutab ühiskondlikku poolt, teine eraelulist ja isiklikku poolt. Esimese kirjutamiseks peaks olema targem ja paremini orienteeruma maailmavaatelistest küsimustes skaalal parem-vasak, liberaal-konservatiiv, Rootsi ühiskonnas (häirivalt palju nimesid, paljud ka kordusid, aga mina paraku nii hästi ei orienteeru). Teise kirjutamisel on kuidagi tunne, et ei saa midagi öelda, ütlemata midagi inimese isikliku elu kohta – tegemist pole ju raamatutegelasega, vaid reaalse inimesega äsja, 2 a tagasi. Ja muuhulgas – ta tegi seda jälle. Tõi avalikkuse ette paljud eraviisilised vestlused (väidetavalt jättis palju sellist ka välja), vahepeal isegi ta tütar Amanda ütleb kuskil, et ei julge midagi öelda, sa paned kõik kohe raamatusse. Ja ta ise kirjutas, et iga nime mainimisega suleb ta järgmise ukse oma elus. Mõnes mõttes on see tõesti üks oluline teema, mida üldse siinkohal käsitleda. Sama juhtus ju ka Mig äger ingeniga. Paljastas asju, mille pärast osa suguvõsast lõpetas temaga suhtlemise.

Võtkem kõigepealt see metoo-kisa. Asi, mis oma olemuselt oli oluline, et ühiskonnas teadvustada, et kõik siiski ei ole okei. Samas asi, mis muudeti kuidagi arusaamatult kiiresti nõiajahiks – piisas vaid kellelgi poolanonüümselt kellegi peale osutada, kui läks andmiseks ja „kus suitsu seal tuld“-filosoofia muutus kreedoks. Ja Åsa, kes lähtub oma kirjutamises oma maailmavaatelistest eelistustest ning ajakirjanduseetikast, ei saa juba alguses aru, kuidas see kõik võimalik on. Teda ärritab, kuidas asjast kirjutatakse, ta võtab oma Aftonbladeti ridadel sõna (muuseas, väga sümpaatne, kui lojaalne ta on oma ajalehele, pidades seda mingi maailmavaate kandjaks, töölisklassi ajaleheks, mille kaudu jõuda ka tavalisema inimeseni ja neid mitte alahinnata) ja ta tembeldatakse antifeministiks ja vastaseks. Ometi tulevad paljud talle eravestluses ütlema, et nad on temaga nõus. See kõik peegeldab väga ilmekalt tänapäeva maailma – kui keegi sinu kaitseks avalikult välja ei astu, sest oma nahka tuleb hoida. Kahes kohas jooksis läbi ka see, kuidas üks jõuk kambakesi ühe tüdruku mingis eeslinnas ära vägistas – keegi soovitas tüdrukul pöörduda politseisse. Politsei läks kohale, otsis VALEST trepikojast ja üldse jäi see asi justkui õhku. Ja samas on asju, mille kohta keegi midagi väidab 10 ja 2 aasta järel, kes on ise kaasa läinud, et seksida – ja selliste asjade eest saab kohus süüdi mõista. Seega asi pole justkui sellest mida tohib ja ei tohi, vaid keda eelistatakse, miks keegi kõrvale jäetakse, millest see ebaproportsionaalsus. Klass. Pealegi ärritab teda, et #metoo on meid, naisi, endid nurka mänginud:

(12. märts 2018) Rotar man lite i de olika högarna av metoo-historier hittar man ofta just det: kvinnor som känner sig utnyttjade för att det första sexet inte ledde vidare till något mer eller större.

Kvinnan fick dagsböter men med uttalad straffrabatt eftersom hon, som rätten skriver, ”drogs med i den allmänna vågen”. Metoo har med andra ord förvandlat synen på oss kvinnor till några tossor, som inte vet vad vi gör. (lk 244)

Kuidas teema on nii labastatud, et see on iseenda paroodiaks muutunud. Tal on väga tugev kommunistliku maailmavaate taust (see on asi, mis inimesi ärritab, eksole), seega ta toob tihtipeale võrdluseks feministlikku võitlust 70ndatel, kui võideldi süsteemimuutuste eest, osutamata nõiajahi korras inimestele.

(26 august 2018) Vi hamnade rätt snart i metoo. Lena berättade om en halvkändis som på Facebook har gjort avbön för sitt tafsande. Han ska ha tagit på sin tjej i köket och hon blev irriterad, för hon var ”inte på humör”. Mannen har nu insett att man måste fråga sin sambo först om man får ta på henne, ge en puss och så vidare. Som om detta inte vore nog, har någon på fullaste allvar uppmanat honom att polisanmäla sig själv.

– Det finns ingen satiriker i världen som kan göra parodi på metoo efter det här, sa Lena. (lk. 442)

(1. september 2018) När pressetiken upphör att gälla vissa individer är de inte längre människor, de är något annat. Varje avhumanisering av en medmänniska är en akt där man avhumaniserar sig själv. (lk. 452)

Lähemalt peab muidugi raamatust endast lugema, aga ta on tõesti väga kindla maailmavaatega väga tark naine (ajaloodoktor Uppsala ülikoolist siiski), kindlasti peaks paremini mäletama ka, mis tol sügisel toimus, aga mina valin tema uskumise – et tema oli algul ainus kriitik, hiljem hakkasid just need inimesed, kes tema kolleegi parnassile vedasid ja kelle elu nad sellega hävitasid, osutama Åsale kui Benny Fredrikssoni enesetapule õhutajale, süüdlasele (kuigi raamatust jäi ka selles osas mulje, et tema võttis vastutuse oma ajalehe eest….).

Mis toobki mind tegelikult inimliku poole juurde. See, mis tol talvel/aastal väga paljut mõjutas. Lahkuminek elukaaslasest. Väga raske periood elus (vananemine ja leppimine oma keha vananemisega on niisamagi paras läbielamine siia lisaks), kui neli päeva pärast ootamatult lahkuminekut tapab end Benny Fredriksson. Artiklid, mis ta on kirjutanud ja mida ta enam ei mäleta. Sõbrad, kes meenutavad, et eks ta oli parajalt kuri ikka tol perioodil. Päevikust tuleb välja, kui palju ta nuttis – iga järgmine sõber või tuttav, ta räägib lahkuminekust, nutab järgmise pintsakuõla täis. Ja see osa (eks ma olen lugedes niikuinii veidi subjektiivne) on kuidagi nii inimlik. Näitab NAIST temas, seda venelanna verd (vanaema oli venelanna), kes lõpuks pisaratel voolata laseb. Häirimatult. Paljude sõpradega rääkides. (Ja kui palju on tal sõpru, tuttavaid, kellega istuda, järjekordne vein võtta – hea, et toidupilte juures polnud, väga isuäratav. Ka see pidev veinivõtmine pigem lohutab, sest eks ma siin ise ka ikka ühel ja teisel õhtul 😀 ).

Korraks eemaldun veel erasfäärist, mingil määral. Tegelikult on sümpaatne, kuidas tema hoiab oma kaastöötaja poole, kes oli esimene, kes häbiposti tõsteti. Kelle lapsi ei kutsuta enam sünnipäevadele. Kes ei saa restoranis käia, ilma et inimesed ei hakkaks sõimama. Just selles valguses meeldis mulle ka tema mõttekäik Svenska Akademieni kohta – pole võimalik kõike võtta must-valgelt. Sest tegemist on kauaaegsete sõprade, kolleegide, võitluskaaslastega. Alati ei hüpata alt, kui su sõber on midagi halba teinud, teatud lojaalsus on vähemalt mingit austust väärt.

(11. mai 2018) DN vill att historien om Forum och Svenska Akademien ska handla om moral och principer, men det är en berättelse om gamla vänskaper och kotterier som ömsar skinn. Om människor som umgåtts med varandra i decennier med de livslånga band som sådana relationer skapar. Det är sinnen, minnen, samtal, förtroenden huller om buller, är ut och år in – en massa lockelser och lojaliteter, begär och beundran, kamratskap och konkurrens. (lk 320)

Seega – kogu see lugu on loomulikult väga vastuoluline kõikidest oma aspektides. Mida on tehtud, mida on endale lubatud, kuidas pealtnägijad vaikivad jms. Aga mis tähtis – midagi must-valget ei ole olemas. Ja see on üks suurimaid muresid, mida Åsa siin raamatus endaga kannab (peale isiklike, mis on ehk isegi esiplaanil) – kuidas on Rootsi jõudnud olukorda, kus inimesed karjakaupa lähevad mingi asjaga kaasa ja absoluutselt välistavad asjaliku debati. Häbivääristavad inimesi lihtsalt sellepärast, et nad esindavad teistsugust, „valet“ maailmapilti. Vahele isikliku kõrvalepõikena – mind äärmiselt solvas, kuidas mulle 90ndatel ütles mu eakaaslane, toona 20ndates tudeng, et „teie seal NL mõtlesite ju kõik ühtmoodi, te pole arvamuste paljususega harjunud“ vms. See oli tõesti vihaleajav, sest üks asi, mida ma olin Rootsis elades märganud, oli just see, et kõik mõtlevad mingi kirjutamata seaduse järgi ühtemoodi ja kui sa siis teistmoodi mõtled, siis pole vaja isegi põhjendada, lihtsalt vaadatakse sinu poole kui vaesele „vanalt sovjetimaalt pärit õnnetukesele, kes ise ka täpselt ei tea“, heatahtlikult ja õlgu kehitades. Eriti olid need erinevused paista selle sotsialistliku maailmapildi vahel, millest meie (iseäranis 90ndatel) olime eemaldunud, aga mida nemad tolereerisid täielikult ega mõistnud ühtegi katsetki põhjendada, miks teatud juhtudel võiks erasektorist millegi sisseostmine aidata. Mine tea, mida ma praegu arvaksin, aga see heatahtlik targutamine võis hulluks ajada – eriti võrreldes toonase 90ndate Eestiga mõtlesid rootslased toona tõesti kõik ühtmoodi.

Muidugi toredaks vahepalaks on jaapanlased, kes loodavad, et Murakami saab Nobeli preemia. See kõlab kui mingi anekdootlik vaherefrään, mis annab lausa kunstilise mõõdu sedasi. Kui veel ilmneb, et mingi „Nya akademien“ annab oma alternatiivse dünamiidileiutaja preemia välja, on jaapanlased jälle platsis.

(10. juuli 2018) […] ”Nya Akademien” har presenterat en lista med den något udda siffran 46 nominerade till ”Alternativa Nobelpriset”. Ett av namnen är Ulf Lundell. Stackars sate. Murakami är också nominerad. Jag fick genast mejl från japanska TT, de vill komma hir för en större intervju i september, när prisutdelningen närmar sig. (lk. 390)

Iga natukese aja tagant on jaapanlased platsis. Äkki ikka Murakami saab mõne preemia 🙂 .

Üks proportsionaalselt liiga pikk tsitaat pärineb sellest, kuidas ta kord püüdis Göteboorgi kaudu Varbergi sõita. See on olukord, mida ma samuti vahel olen Rootsis tundnud – nii paljud asjad, mis meil on enam-vähem enesestmõistetavad veel, ei tööta nagu üldse. Ja pole kunagi kedagi, kes päriselt vastutaks. Alati on mingi jagatud vastutus, enamasti keegi ei vastutagi millegi eest üksipäini.

(13 juuli 2018) Resan ner till Göteborg/Varberg blev oändlig, vi omdirigerades till orter som jag inte visste fanns. […] Tre timmar försenade anlände vi till Göteborg. När tåget rullade in på centralen började det knastra igen i högtalarsystemet; det har brunnit i en godsvagn i Varberg, tågförbindelsen dit är inställd. En extrainsatt buss annonserades avgå klockan 22.55.

När jag skulle leta rätt på bussen visade det sig att den också var inställd. Det gick inte att få information någonstans, tidtavlorna låtsades som ingenting, högtalarsystemet var övergivet och det fanns inga stationsvärdar att fråga. Sådana finns i alla länder utom Sverige, här finns bara väktare.

Jag började googla efter ett hotellrum när det plötsligt dök upp ett tåg på displayen, det var tolv minuter kvar till avgång.

Jag blev akut kissnödig och skyndade iväg till toaletten en trappa ner. Den var stängd för kvällen, man hänvisades till bussterminalen. Där var två toaletter trasiga och kön lång. Man betalade med antingen kontanter, tio kronor, som ingen hade, eller med sms. Jag messade och fick en kod som inte funkade. En annan kvinna gjorde samma sak, det fungerade inte för henne heller. Kön växte med äldre kvinnor med rullväskor. Flera oroade sig över betalningen, de hade ingen sådan funktion på sina mobiler. Den enda toalett som fungerade fick gå i arv till nästföljande. Den saknade lampa, jag fick lysa mig fram med mobilen. Gumman som stod näst på tur hade ingen smartphone, hon fick låna min. Det var fyra minuter kvar till avgång.

Stationen var tom och ödslig så när som på väktarna och olika grupper av sysslolösa killar som närt en dröm om ett bra liv i Sverige men nu hamnat i något annat. De drog runt, glodde, sökte kontakt, skrek åt varandra. En kille närmade sig en av de äldre kvinnorna, kanske frågade han bara om hon behövde hjälp med väskan men hon började springa och halvskrek något av rädsla. Väktarna var någon annanstans, vad de nu skulle kunna göra. (lk. 392-393)

Mulle jäi silma üks koht raamatust – hoopis teistel põhjustel kui see, mille juurde Åsa muudkui tagasi tuleb – ei saa ta ema aru, millest selline reaktsioon lihtsale inimesele, hiljem ta ise tuleb tagasi ja tõlgendab. Olgu öeldud, et mina reageerin sellepärast, et on teatud hulk inimesi, kes ei suuda telefoniga (ega kellegi kaaslasega) ühistranspordis vaikselt rääkida. Ma olen tihti omaette pobisenud, et „me ei taha kõik teada seda“, kui keegi jälle oma plaanidest või juhtumistest räägib. See on Rootsis palju tavalisem kui Eestis, aga Eestis ka üha enam (hiljaaegu tulin bussiga Tallinnast ja üks tädi rääkis terve tee üle vahekäigu videokõnet ilma kõrvaklappideta!!!! Minu klappidest tuli ka paraku läbi, võimatu oli keskenduda. Kusjuures tädi ise oli täitsa tavaline, rääkis nii vene kui eesti keeles erinevad kõned, isegi võiks öelda, et sümpaatne. Aga inimene lihtsalt ei saa aru, et klappidega oleks palju viisakam, isegi kui on väga oluline, et see kõik käiks videopildi vahendusel).

(10. märts 2018) I Sundbyberg klev en pensionär på. […] Senig, inga utsvävningar där, levde ensam, jag såg det direkt. Hon tittade sysslolös ut genom fönstret när mobilen ringde. Hon pratade i många minuter, sa att hon var på väg till Köping, hon hade kompisar där, hon hade packat ner gummistövlarna för en rejäl promenad. Hon var påtagligt glad för utflykten, pratade med hög, manierad röst. Jag blev irriterad, kunde inte läsa. En minut senare ringde mobilen igen, samma information om gummistövlarna och kompisarna i Köping, hög röst, tillgjort skratt, prat prat prat, minuterna gick. Hon lade på. Strax senare ringde mobilen igen, gummistövlarna och Köping, jag höll på att bli galen, et timmes lästid gick upp i rök bara för att hon nödvändigt var tvungen att prata i telefon inför alla oss andra. (lk. 241)

Söndag 8 juli 2018

Jag tänker på kvinnan på tåget, med gummistövlarna. På alla människor som folk ser ner på eller tycker synd om, för att de lever ensamma. Alla vi som måste försvara och förklara vår belägenhet.

Hur många stannar kvar i sina döda relationer för att de sitter fast med varandra ekonomiskt, nu när alla måste äga sitt eget boende? Hur många trasslar på i tvåsamheten för att de inte tror, inte fattar, att de klarar sig själva? (lk. 389)

Seega mina ei näe seda seika kui üksiku inimese teemat, pigem mingi kultuuriline vahe. Aga mulle alati samavõrra ärritav. Olgu inimene üksik või mitte (minu näide nt ei olnud üksik).

Üks stseen on lausa anekdootlik, kuigi kirjeldab Åsa järgnevat kurbusehoogu üksinda restoranis oma korteri lähedal.

(10. juuni 2018) Jag har slängt böcker som jag saknar och sparat det mest obegripliga. I dag hittade jag morfars samling av gamla sovjetiska ledares tal och skrifter. Jag tog med mig Jurij Andropov till creperian på Katarina Bangata. Andropov är lite intressant, eftersom han gillade amerikansk jazz och försökte reformera Sovjetunionen innan Gorbatjov gjorde det. Första talet är daterat 1982, Andropov är nyvald och håller ett stort anförande till småpåvarna i alla sovjetrepubliken. Det är ingen större skillnad på det talet och Jean-Claude Junckers lovsång till EU-federationen.

Stark längtan efter mormor och morfar. Då kom tårarna igen, stora, tysta. Jag har gråtit så mycket de senaste månaderna att jag knappt märker när det börjar om. Lokalen var dunkel, jag lät det rinna. Vid bordet snett mitt emot satt ett något yngre par. Mannen viskade: ”Vänd dig inte om, men bakom dig sitter Åsa Linderborg och gråter när hon läser Andropov, Sovjets gamla kommunistledare, du vet.” (lk. 355)

Tegelikult näen, et tegelikult lähtun ma siin palju tsitaatidest ja pole jõudnudki sellest eraelulisest poolest kirjutada, millest kirjutamine on kuidagi keeruline. Nimelt see osa, milles peategelane, Rootsi kultuurielus tuntud Åsa Linderborg räägib endast naisena. Paljastab ennast suisa rohkem kui reaalse avaliku elu tegelase puhul teada tahaks. Nutmised on veel süütud. Oma keha vananemise jälgimine ja sellega seonduv masendus, mis ilmselt tabab meid mingil hetkel kõiki (või peaaegu), muutuste märkamine. Kui oled elu aeg olnud väike, kõhn, habras ja vanus tuleb sinulegi peale. Rinnad hakkavad venima, silmalaud silmadele vajuma, põsed lonti vajuma … Tegelikult on Åsa ju endiselt ilus naine. Eks me kõik vananeme ja kes teda esimest korda näeb, ütleb endiselt, et heas vormis ja näeb hea välja. 6 a tagustel piltidel oleme me mõlemad nooremad, nüüd olen mina sama vana kui tema toona. Ta mainib raamatus tihti möödaminnes, mis tal seljas on. Umbes selles valguses, et jälle oli must pluus, mustad teksad, must kleit, must, must, must. (See on nii mina! Kõige kindlam valik). Ometi oli 6 a tagasi väga selge, et tal olid paariks päevaks siin käies just värvilised kleidid! Väga naiselikud ja julged lilledega argipäevakleidid. Järelikult on see muutus riietuse värvi osas seotud ikka ja jälle kehaga. Ja tõsi – tal pole vaja tegelikult muretseda. Samas – kellelegi meist ei jää seda keha, mis meil oli 30ndates eluaastates. (Noh, mõni erand ilmselt on 🙂 ). Teiseks – ja see on alaline teema rootsi kirjanduses – kehavedelikud. Kui oma lapsepõlvest või noorusajast kirjutades keegi oma seksuaalseid tunge väljendab või mainib mööda jalgu allavoolavat spermat, siis on see mingis mõttes tagasivaade ja olgu siis nii. 50-aastase naise (kehtib ka meeste kohta) kohta ei taha sellest keegi peale teiste samas vanuses naiste lugeda. Iseäranis oma ema kohta. Oma vanaema kohta (tema küll bioloogiline vanaema veel pole). Inimlikus mõttes – muidugi kirjutab inimene ehk päevikus, mõtleb, kes ta keha veel kunagi tahab, kas mõni mees näeb enam kunagi elus ta alasti keha. Lihtsalt kogu see muu temaatika, mida loevad paljud teised sihtrühmad, võiks tingida, et neid lugejaid säästetakse.

Ja samas on ÄÄRETULT sümpaatne, et ta muutus selleks haavatavaks naiseks. Nendel ridadel. Sest ilmselt tuntakse teda Rootsis siiski pigem kui „Nataša Kalašnikovat“ – seda võitlevat kommunisti (mul on raske kirjutada kommunist – ta polemiseerib ju ise ka nendel lehekülgedel selle üle, kuidas sai vanaema kiita NL-i, olles teadlik vabaduste puudumistest ja kogu terrorist. Ja samas toob ta välja, et ema ja vanaema võitlesid kogu elu õiglasema, võrdsema elu nimel – lühem tööpäev, naiste õigused, võrdõiguslikkus. Ja tal on välja kujunenud arusaam, mis on praegusel ajal selle erakonna puudused Rootsis.)

Teine äratundmiskoht tuli ühe suhteliselt kõrvalise ja ebaolulise tsitaadi juures:

(20. juuli 2018)

– Du, ska du verkligen sitta på stranden i svarta jeans? frågar Sara. Blir det inte varmt?

– Jag har inget annat med mig.

– Va, ska du inte bara? frågar Pelle.

– Jag badar aldrig.

Jag spände fast bilbältet och började gråta. Varför kan jag aldrig vara som andra? Varför kan jag inte bjuda lite på mig själv, varför måste jag alltid placera mig vid sidan av? (lk. 402)

Tuttav kuidagi…. Nii palju on olukordi, kus seltskond, kellega sa parajasti oled, teeb midagi sellist (ringmäng, spordivõistlus, ma ei tea, mis iganes), kõik on rõõmsad, seltskondlikud. Ja ma tunnen täpselt sama – ma ei suuda niimoodi. Miks ma olen selline?

Osalt tundub selline päeviku avaldamine eneseõigustusena – vaadake, mida ma sel ajal tegelikult mõtlesin, vaadake, milline ma tegelikult olen. Ma tunnen ka süüd, ma võtan vastutuse (ja meie ei saa kunagi teada, kui palju on selles redigeeritut ja kohandatut). Samas ta võtab ju omaks ka vigu, enesesüüdistused ja kriitika enda vastu on siin olemas (ja kui lülitada välja mõte, et see on mingil moel näitamiseks ja eputamiseks – sest tegelikult – miks peaks keegi enda salajasemad mõtted avalikkuse ette tooma). Samal teemal vestlevad nad ka raamatumessi intervjuus (link allpool). Näiteks see, kuidas ta oma elukaaslasest lahku läks – niipea, kui kuulis, et tollel on (on olnud?) keegi teine, palus ta viivitamatult asjad pakkida ja kaduda ja ei kuulanud teda rohkem ega kohanud. Ja siis ta oma ajalugu – truudusemurdmised, lahkumine endistest meestest/laste isadest. Ega ta halasta:

(7. september 2018) – Jag tyckte att jag gott kunde få bete mig just för att jag var kvinna, så frigjord och modern! Och dessutom: min höga arbetsmoral motiverade rätten att ha dålig privatmoral. (lk. 462)

Ta ei otsi endale õigust. On nõus, et ta on nii mõnigi kord siiski ise ka paras bitch olnud. Ometi meeldib mulle temas tema lojaalsus. Lojaalsus inimeste ja sõprade vastu. (Seltsimehelikkus, eksole). On inimesi, kes on talle sümpaatsed, neid, keda ta väga austab. Ja ta imestab ise ka, kuidas ühes või teises debatis nüüd sedasi läks – ta austas oma vastast! Sõprus Lena Anderssoniga tugineb ka ääretule austusele, mis on tekkinud selletõttu, et Lena oskab oma mõtteid selgitada, on aus, ei jookse massidega kaasa. Kuigi maailmavaateliselt on nad kahes erinevas äärmuses. Kui ta siis kord seltskonnas peab lihtsalt vajalikuks mainida, kui Lenat materdama hakatakse, et tegemist on siiski tema sõbraga (noh, et inimesed ennast pärast pahasti ei tunneks, kui on klatšinud kellegi head sõpra) ja rootslane vaatab talle otsa ja ütleb: „Väga kahju!“. Umbes et KAHJU! Sellele järgneb arusaam, et pole võimatu, et ka Lena on pidanud kergitatud kulmude ees põhjendama, miks ta Åsaga üldse sõbrustab. See meeldib mulle – maailmavaateline erinevus ei seisa tee peal ees, kui inimene leiab teise, keda ta kõrgelt hindab.

Onsdag 1 augusti 2018

När jag vaknar på morgnarna vet jag inte om det har gått en natt eller en vecka. Alla drömmar är som Tjechov-pjäser; jag skulle kunna ändra på något avgörande om jag bara inte var tvungen att passa tåget. I Tjeckovs värld kan ingen svära sig fri från sitt ansvar, ingen kan skylla allt på omständigheterna. (lk. 417)

Lõpetuseks suvaline tsitaat. Muuhulgas on siin raamatus ka niisama tähelepanekuid, see üks Södermalmis mööda tänavat kõndides mõeldu, kuidagi kõnetas.

(3. august 2018) Nästan alla som passerar är mönstrade med bläck, det ligger tatueringsstudios överallt. Och en massa raksalonger, där någon hipster får sitt skägg löddrat och knivvårdat av män med jättestora muskler. Progressiva Södermalm, där medelklassens män påbjuds maskulinitetsskam, har små, dyra oaser som ångar av testosteron. (lk. 418)

Åsa oli just eelmisel nädalal Skavlanis ja Göteborgi raamatumessil. Vaatan nüüd raamatumessi video ehk ka lõpuni.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s