70. Kjell Westö “Tritonus”

Selle raamatu võtsin kätte teiste lugemiste vahele ja väga positiivsete eelarvamustega. Esiteks nägin seda raamatut, kui ma ei saanud laenutada. Siis nägin SVT-s Babeli saates intervjuud autoriga ja tekkis veelgi suurem huvi – raamat on ju uus, aga ilmunud ka juba meil eesti keeles Tõnis Arnoveri tõlkes. Siis jutuajamine inimesega, kes ütles, et ta armastab Westö raamatuid ja peab ka Tritonuse kuskilt saama ja läbi lugema. Ja järgnev jutt, mis ma kirja panen, on ilmselt erinev kõikide teiste tõsiste raamatulugejate arvamusest. Seega lugege ise ja arvake vastupidist pigem.

Westöga on mul selline lugu, et ma pole osanud õieti suhestuda. Kõik ju kiidavad üldiselt, esimene novellikogumik jättis ilmselt normaalse mulje (Bruusi juhtum), Lang ei meeldinud (aga nähtavasti olin toona ise ka noorem ja pidasin keskealise mehe mitte kuhugi viivaid eneseotsinguid ja peenisepiinu võõraks). Samas Drakarna över Helsingfors oli oma eepilisuses kuidagi mõjus, sama ka Vådan av att vara Skrake – võimsad sõpruskonna-/suguvõsalood. Siis mäletan, et Terendus 38 eristus mingi sisulise ülesehituse poolest, tekkis teadmislünk, põnevus, muuhulgas oli see ehitatud ajaloole, ja olulisele ajaloole, mida ei tohi unustada. (Näen, et kordan eelmiste sissekannete kokkuvõtet algusi juba). Viimati lugesin Väävelkollast taevast ja näen, et minu mulje Westöst on ilmselt nüüdki sama.

Aga alustagem algusest. Uus aktuaalne romaan Tritonus. Pealkiri viitab tritoonile, neljast täistoonist koosneva rea esimese ja viimase noodi vahele jäävale intervallile, suurendatud kvardile, saatana intervallile, mis oli väidetavalt mingil ajal muusikas lausa keelatud intervall. Sellise nime annab üks peategelastest, Brander, oma uhkele villale, mille ta laseb saarestikku ehitada. Kui ma vaatasin Babelit, kasvas mu huvi veelgi (ja positiivne eelarvamus). Nimelt küsib saatejuht igasuguste loomade kohta, kes igal pool neid ümbritsevad, muudkui teele jooksevad jms. Ja sellest, et Brander justkui elaks muusikas, kuuleb kõikjal, igal elu hetkel muusikat, mis teda nagu lausa piinaks. Siis rääkisid nad Lindellist, kuidas too alati kõikide asjadesse sekkub ja nii. Ja küsiti veel, et kui oleks valida, kummaga Westö ise tahaks sõber olla. Ja Westö vastas järele mõeldes, et ilmselt Lindelliga siiski. Muuhulgas kõneles Westö sellest, et olles proosakirjanik, on ta tegelikult hingelt luuletaja. Et ta on elu aeg luulet lugenud, kirjutades tunnetavat stiili, mõnikord minevat tükk aega, kui näeb, et mingi sõna on leheküljel valesti, ei sobi. Selliste eelteadmistega asusin lugema.

Ja mis mind otsekohe ehmatas: tõlge. Tõnis Arnover. Juba teist korda tema puhul. Mina pidasin teda meie rootsi kirjanduse tõlkimise raudvaraks. Nüüd tundus, et ta oli kiire tõlke ära teinud ja polnud pärast enam üle vaadanud. Just see osa, kuidas tekst jooksma hakkab, kuhu tulevad asesõnad, kuhu pärisnimed. (Mitte väljendid ega fraasid, sõnavalik oli ka ju muidu hea). Seda enam, et rootsi keeles on naissoost ja meessoost asesõnu võimalik eristada, eesti keeles mitte, mistõttu teinekord tuleb ettevaatlik olla, kui viimati mainitu on just teine – viiteprobleem. Siis massiliselt trükivigu, käändeid, sõnajärjevigu. Mitte miski ei meenutanudki juttu sellest, kuidas tekst peaks meloodiliselt ka jooksma hakkama (kui tõesti polnud mõeldud, et tekstis peab läbima tritoon, täielik kakofoonia, kõige ebakõlalisem intervall). Ja lugedes veendusin üha enam, et toimetaja fail peab olema kaduma läinud. Päris tõsiselt. Teades selle toimetaja tööd – see pole võimalik. Kuivõrd ma lugesin siiski eestikeelset ja originaalis lugema enam ei hakka, ei saa ka võrrelda. Aga kõige kõnekam viga tundub olema (ma ei saa originaaliga võrrelda):

Ta oli paigutanud Maja tema vanasse Hickrumisse […] (lk. 280)

Kui täiskasvanud tütar tuleb külla ja ta pannakse oma vanasse tuppa, siis on originaalis üsna kindlalt flickrum, mida tõlkija nägi ehk Hickrum ja käänas ka veel. Kuigi seda sõna nägemata on juba aru saada, millisesse tuppa tütar pandi – oma vanasse tuppa. Sellist viga ei lase ükski toimetaja läbi, see konkreetne kindlasti mitte. Lihtsalt ei usu (kui fail tõesti ei salvestunud või ära ei kadunud). (Kaus ka mainib, et hakkas jubedalt häirima).

Aga sisust. Lugedes mõtlesin pidevalt, et Babeli vestlusest jäi absoluutselt teistsugune mulje. Jäi mulje Lindellist, kui mingist teiste eludesse sekkuvast tüütusest, lobamokast, külamehest. Ja Branderist kui suurest muusikust, kelle sees kõlab pidevalt muusika. Kui ma raamatuga juba lõpu poole hakkasin jõudma, saingi aru, et sisu ei viigi mitte kuhugi. Ilmselt sama tunne, mis Väävelkollase taeva puhul (loomulikult ei mäleta ma tollest muud midagi kui ka sarnaseid pilte ainult, loodust, mingit maja). Kaks 54-59-aastast üksikut meest, kes püüavad oma eluga kuidagi hakkama saada. Lindell on saarestikuinimene – inimesed hoiavad kokku, kuuluvad volikogusse, ajavad asju, oma elukeskkonna pärast, oma lapsepõlvesõprade ja nende laste pärast tuleb pingutada, neid ei tohi hädas üksi jätta. Ise on ta koolipsühholoog, kellel mh õnnestub anoreksia madalamast faasist päästa üks tüdruk (sellest ei räägita pikemalt, aga on näha, et kevadel on tüdruk tõmmatud organiseerima suursündmust, tema anded on ära kasutatud). Sellele vastukaaluks muusik, kes on läbini egoistlik. Ma ei tea dirigentide maailmast mitte midagi, minule on meie omad tundunud ikkagi imeinimestena. Ei jää muljet sellisest inimlikust jäätumisest kui Branderi puhul. Kes laseb endale ehitada kirikulaadse suure majakolossi (ümbruskonda sulandumisega ei saa ju sedasi kuidagi arvestada?), üks tuba läbi kolme korruse, lift, panoraamaken merele – jah, väga kena, aga see tõesti muudab ta kellekski, “kellest ei saa kunagi ühte nendest”, nagu Bigi talle ütleb. Ma ei tea, alandlikkust, muusika pakutavast nüansirikkusest inimsuhetes…. polnud nagu eriti. Või teisipidi – ehk oli püütud kirjeldada, aga see jäigi pidevaks kirjeldamiseks, ühtegi arengut ei olnud, miski ei viinud millenigi. Mingid üksikud detailid, mis tundusid olulised, nagu viiksid mõne dramaatilise või sisu mõttes olulise kõrgpunktini, osutusid ikkagi ebaolulisteks.

Nagu näha, kõneleb minus pettumus. Ootused ei tohiks olla liiga kõrged, eriti ei tohiks need olla seotud muusikaga – see kergitab ilmselt ootusi veelgi. Tõsi on see, et mitmes kohas otsid välja Youtube’i või Spotify ja paned taustaks need teosed, millest parajasti kõneldakse. Esialgu lugesingi ju positiivselt, ootusärevalt, võib-olla olid omal kohal. Lõpuks jäi mulje, et see ei andnud sisuliselt midagi juurde. Peale teadmise, et ta tunneb muusikaliteratuuri ja oskab sellest põnevalt kirjutada. Lihtsalt miks siis kõikide nende huvitavate kirjelduste kontrastiks panna ikkagi naisteprobleemid, “peeniseprobleemid”, nagu ma olen varem Langi puhul talle ette heitnud. (Tegelikult eemaldumine oma lastest samuti – osalt küll liigset eemaldumist, aga küll ka pigem paratamatusest. Lapsed elavad oma elu. Nii Branderi kui Lindelli puhul. Lindelli ümber oli aga kogukond, kokkuhoidev. Branderil olid ta kaks noorusaegset sõpra, kes poja väljaütlemisi uskudes olid siiski samamoodi ainult karjäärile pühendunud, kogu elu. (Ühel neist oli siiski toimiv pikaaegne abielu).

Siis romaani ajast. Kirjanik ise rääkis Babelis, et hakkas kirjutama nii, et oleks pidanud olema 2019-2020 ehk (alustas vist 2016-2017 kirjutamist). Aga pandeemia saabudes mõistis, et ei saa seda 2020. aastasse kirjutada. Tõsi, ei saa. Samas – seda oleks väga kenasti saanud kirjutada 2017-2018 aastasse – see tohutu kuum suvi 2018, MeToo, mida ta soovis sisse panna (üldiselt veidi ebameeldivalt, justkui oleksidki siiski ohvriks kõik mehed, kelle annavad üles naised, kes ei saa, mida tahavad, nii ka Branderi puhul). Nüüd aga kirjutas justkui 2021.-2022. aastasse oma sõnul – kontserttegevus, ringirändamine, endiselt terav nulltolerantsiga MeToo dirigentide osas, suvekuumus, lumi talvel…. Rahvakogunemised, kuhu vahele poetatakse, et “mõni kandis maski” ja mingis kohas, kuidas Brander pärast hullult käsi peseb. Kõik. Ei tea, 2017-2018 oleksid väga kenasti mõjunud, nüüd läks kuidagi kummaliseks, nagu poleks katkestust vahepeal olnud. Aru saada, et see tuli hiljem kuhugi sisse kirjutada. Terrorirünnak Zaventemis, mis Branderit on mõjutanud – kust ta napilt pääses. Mis toimus 2016. Siis kliimakriisi tunnetus – sellest ei tohi ju mööda minna.

Kokkuvõtteks. Lugege ilma eelarvamuseta, pigem negatiivsega, sest ilmselt see meeldib Westö austajatele samamoodi nagu ta eelmised. Lihtsalt kõik need sündmused tundusid mulle kuidagi niisama, ei viinud kuhugi, kirjeldati. Lõpus toimuvat kammermuusika kontserti kujutati mingil määral uhke finaalina, ehk sellena, kuhu kõik jõudis – aga samas jäi osalt ka mulje, et see kõik toimub Branderi peas ja paar päeva pärast puugi väljavõtmist ja puhtalt pealevaatamisega borrelioosidiagnoosi saamist pani ta pildi tasku. No mine võta kinni.

Lingid:

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 70. Kjell Westö “Tritonus”

  1. Mae ütles:

    Mina olen suur Westö austaja, vähemalt siiani. Aga see kõnealune oli nii…ma ei teagi, siin oli kõik paigast ära. Tunnistan, et viimase veerandi lasin võrdlemisi diagonaalis, sest ma lihtsalt ei suutnud. Tohutu pettumus.

  2. S ütles:

    Siis on mul isegi mõttekaaslasi. Ja tänan, Mae, et kommenteerisid 🙂 Oled endiselt kõiki raamatuid lugenud 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s