71. Viktor Pelevin “iPhuck 10”

Kuidas ja mida sellest raamatust üldse kirjutada? Ma arvan, et lugejad jagunevad suhteliselt kaheks, võib-olla teises alajaotuses toimub jagunemine:

  1. ei meeldi absoluutselt
          1. meeldib väga
          2. meeldib, kuigi mõte ei jõua kõiges järele ja kõiki assotsiatsioone ei taba

Ma ise kuulun ilmselt kolmandasse jaotusesse – kohati ikka raske lugeda, aga pagan, selline pelevinlikult läbi komponeeritud ja nii läbi mõeldud. Kõige esmalt panen ametliku kokkuvõtte, et vaadata, kas saan mingis punktis juba abi:

Viktor Pelevini romaani „iPhuck 10” tegevus toimub 21. sajandi teisel poolel. Selle peategelane, algoritm Porfiri Petrovitš, iseloomustab ennast kui oma ajastu tüüpilist vene tehisintellekti. Tema erialaks on kuritegude uurimine, ühteaegu kirjutab ta nendest ka kriminaalromaane, teenides sel moel politseivalitsusele sissetulekut.

Romaani teine peategelane on varakas kunstiteadlane Maruha Tsho, kes tegeleb niinimetatud kipsiajastu ehk 21. sajandi esimese veerandi kunsti uurimisega. Kunstituru analüüsimiseks vajab ta abilist ja rendib selleks algoritm Porfiri.

„iPhuck 10” on üks seksituru kallimaid armumänguvidinaid ja samas ka Porfiri kõige kuulsama kriminaalromaani pealkiri. Seesinane romaan on sajandialguse politseiproosa tõeline pärl, mis pakub põhjalikku ülevaadet armastuse, kunsti ja ülepea kõige muu arengust mitte eriti kauges tulevikus.

Seega pole sisust justkui midagi eriti ära öeldud, pigem tegelaste kohta. Väga korraliku ja hea kokkuvõtte on kirjutanud Artjom Astrov Ekspressis 3 aastat tagasi (kui seda raamatut veel eesti keeles ei olnud) – kogu artiklit siia kopeerida oleks alatu, aga ma pean seda peaaegu et tegema.

[…] romaani tegevus leiab aset XXI sajandi lõpu Putini-järgsel Venemaal või „Jumalamahajäetul“ nagu seda nimetab rahvas. Uuel poliitilisel kaardil tegutseb neli suuremat jõudu: Euroopaliit, mille liikmeteks on jäänud Venemaa, Ukraina, Valgevenemaa ja Balti riigid (Tallinn on saanud tagasi ka oma vana nime – Revel), Kalifaat ehk Lääne-Euroopa, kus valitseb eurošariaat, Dafago ehk Aasia megajõud ja USSA (United Safe Spaces of America), kus kõige paremini elavad mustanahalised kodanikud, kelle tarvis õigluse jaluleseadmiseks on loodud heaolupiirkonnad ehk nn welfareland’id. Kui valge kodanik on distsiplineeritud ja töökas, siis võib ta elu lõpus saada „niggeri“ staatuse ja loa elada welfareland’is, kus elatakse lihtsalt ja suitsetatakse gandžat.

PEATEGELANE JA ÜHTLASI SELLE romaani autor on Porfiri ­Petrovitš – politseialgoritm ja kirjanik, kes kriminaalseid juhtumeid uurides suudab sellest reaalajas bestsellereid toota. Nende loomise põhiprintsiip on ärisaladus, aga „põhineb üldiselt vene proosa parimatel näidetel“. Ta pole ei arvuti ega robot, vaid kood, mis ei asu kusagil ja on samal ajal kõikjal, kuhu iganes levib, sest Porfiri ametistaatus võimaldab tal olla ühendatud kõigi kaamerate ja tehniliste vidinatega. Oma järgmise politseitööna loodab ta lõpuks ometi saada laiba, kuid ta renditakse hoopis välja kaasaegse kunsti kuraatorile Maruha Tšole (gender-staatus „munadega naine“), kes vajab Porfiri Petrovitši abi seoses uurimisoperatsiooniga kaasaegse kunsti turul.

Maruha tegeleb XXI sajandi alguse kunstiga, mida ­nimetatakse „kipsi ajastuks“ ja kust pärinevad kõige kallimad ja hinnalisemad kunstiteosed. Esimese pilguga võib tunduda, et Pelevin teeb nalja kaasaegse kunsti üle. (Mis võiks olla parem meelelahutus kui vene politseialgoritm, kes jagab oma mõttekäike moodsa kunsti kohta?) Siiski on tunda, et „kipsis“ on alles midagi habrast ja inimlikku, justkui inimkonna viimane võimalus valitud suunalt ära pöörata.

Olgu, edasi lugege artiklist. Ja mõeldes, et ma lugesin enne seda raamatut, mis pidi justkui kujutama aega vahetult pärast koroonat (mis on välja antud koroona ajal) ja nüüd seda, mis anti välja kolm aastat tagasi – selles on palju rohkem seda koroonast jäänud tunnetust (mitte et see üleüldse relevantne oleks praegu, lihtsalt mingi muutus). Raamat on kirjutatud ju siiski utoopiana.

Võib-olla siis esimene asi, mis selle teose puhul oli vahva: viited vene kultuurile, tegelikult ka maailma kultuurile. Oluline, kus ja mis. Kasvõi see Porfiri Petrovitš! (Kuritöö ja Karistus, eksole). Seal(gi?) oli tegemist politseiuurijaga, kes kavaldas kurjategija üle, teades tema süüd enne, kui ametlikult vahele jäi. Ja samas – muutudes siin romaanis vahepeal filmikriitikuks, lisandub talle perekonnanimi Kamenev! Mis viite järgi tulenevat isanimest ja viitab samuti kivile (pärast seda ei suuda ma ilmselt ühelegi Peetrile mõelda ilma selle kiviseoseta). Gogolit oli üsna palju, aga tegelikult ka õrnemaid viiteid, millest kindlasti pooligi ei adunud – kindlasti palju äratundmist just neile, kes vene kirjandust paremini tunnevad. Samas on viiteid ka mujale ja mulle tegi nalja lk. 274, kus Porfiri kipsiklastris Maraga kokku saab ja viimane küsib, kuidas Porfiri ta leidis.

[…] Sa sõitsid sinise elevandi seljas, ja seal, kuhu astus tema jalg, hakkasid kasvama bodläärikud.”

“Bodläärikud?”

“Need on niisugused kollakasoranžid lilled.” (tõlk. Maiga Varik – väga hea ja leidlik tõlge läbi kogu raamatu!)

Lugejale antakse ruumi mõtlemiseks ja tõlgendamiseks. Elevant (budismisümboolikat on Pelevinil varemgi palju esinenud, aga minu mõtted nt lähevad Marquézile). Baudelaire ja Kurja lilled? Kollakasoranžid! Seega mõte kohe tagasi Marquezil…. Ja kirja pannes tundub, et pole mõtetki kirja panna, sest näib ülemõtlemisena. Pigem vaikselt tajuda, millal ja kus midagi vihjab.

Edasi arutelud kunstist, eriti just alguses (lõpus tekib filmikunst sisse). Kunsti väärtus – asi, mis on alati inimkonnas kõmu tekitanud. Mille järgi väärtust hinnatakse. Võltsingute tuvastamine. Muu selline. Huvitav on lugeda teatud kunstiteoste ülesehituse ja mõju kohta – meeletu fantaasia tegelikult.

Peamine teema kogu raamatus on arvutialane tegevus. Ilmselt ei ole see isegi õige termin. Aga Porfirit pole ju näiteks päriselt olemas, ta on kogum signaalidest, ta räägib seda, mida teised inimesed on rääkinud ja öelnud, kuna kõik on salvestunud ja sedasi leiab ta õigeid reaktsioone inimlikuks vestluseks. Tõlgendab sedasi ka ilmeid, žeste, varjatud ja põgusaid ehmatusaistinguid jne. Üsna nalja tegi, kuidas ta arutleb naistega suheldes – põhimõtteliselt analüüsib ta pidevalt gigabaitide viisi infot, aga lugejale vastu tulles kirjeldab ja avab aeglaselt, kirjutab lahti – sest see on osa tema funktsioonist (uurida ja kirjutada jooksvalt romaan).

Naist meelitada – eriti tarka – tuleb jõhkralt ja häbematult, varjates kähku ühe totruse teisega ja teise kolmandaga, sest sedaaegu, kui teie plõksutate tema ajus dopamiinitumblereid, langeb tema terav intellekt talveunne. Ka siis, kui ta ise sellest väga hästi aru saab. Seda on praktikas korduvalt järele proovitud. Vähe sellest, rahvasuu väidab, ja koguni põhjendatult, et niisuguse lähenemisega võib löögile pääseda otse tutvumispäeval. (lk. 177)

Hetkel tundub, et sellest lähtub lausa kogu meie väikse riigi valitsus rahva puhul. Ei tahaks küll päevakajaliseks muutuda, aga lihtsalt jäi silma ka kohe sodoomia teema. Nimelt ühel kohtumisel valivad Porfiri/Mara muusikaks “midagi vene rahvalikku” nagu Porfiri soovib ja Mara paneb käima ühe töötluse, mis olla hitt, mida kogu Moskva hetkel kuulavat. Mingi TMB (Transgender Bathroom Maggots) esitab – kasakate laul keerukas elektroonilises töötluses ja äkki hakkab Porfiri paukuma:

“Mind vapustab kogu see meie lipitsev pugejalikkus. Mingid määndunud importväärakad suvatsesid lahkust ilmutada – võtsid meie laulu, tegid täis ja moonutasid ära … Ja kus see on alles suur õnne vene hingele. Põhjus uhkust tunda. Pededele jäi silma. Kust ometi on meisse tulnud see orjalik lömitamine nürimeelsete ja jultunud ookeanitaguste sigade ees? Miks mind informeeritakse pidevalt Hollywoodi soodoma uudistest? Ma ei taha neist midagi teada!” (lk. 129-130)

Ja kui neil tuleb Maraga jutuks Porfiri enda looming ja Mara ütleb, et on palju kriitikat lugenud nende teoste kohta, läheb politseiarvuti samuti marru. Kurjustades, et kõik on niivõrd judeokristliku anglosaksi paradigma kütkeis, et ehtvenelikku ei tohigi enam teha. Mara:

“Võta siis teadmiseks, et kuidas sa seda ka ei nimetaks, see on väga suur kultuur, sõbrake, ja tal on hulganisti korruseid. Ja neil toimuvad vägagi erinevad asjad. Sealhulgas ka selle kultuuri enese radikaalne eitamine.”

Ma tegin jälle facepalm’i. Materjali oli võrgus rohkem kui küll.

20201025_093454“Korrused? Ha-ha. Kas sa tead ka, milles seisneb judeogrmanistliku vaimu tipp ja olemus? Ma ütlen sulle. Panna selga anarhistist punkari ürbid ja lakkuda raevukalt üleilmse kapitali mune, pööramata pilku teleprompterilt, kus on kirjas, kuidas on täna lubatud keelt liigutada. Ja kas on kästud väheke hammustada ka.” (lk. 187)

Ühesõnaga – väga küüniline ja teiseks – loomulikult on kogu raamatu läbiv motiiv igasugune keppimine ja seksuaalsed võrdlused. Selles osas õrnahingelistele ka ei soovita (no ei saa öelda, et ma ise muidu selliseid teemasid raamatutes armastan, aga siinkohal on see väga suur ja oluline osa kogu keskkonnast, utoopiast, tulevikust. Lisaks on see väga suures osas ka just vene subkultuuride ja isegi kultuurisõnavara taustasüsteemist. Mäletan ülikooli ajast isegi Ülle Pärli loengut sellistest veidi pehmematest roppustest, mis mängivad neil kirjanduses olulist rolli – kuidas tõlgendada).

Ma kohe ei saa teisiti, kui pean tooma ära koha, kus Porfiri kirjanduskriitikuid sõimab. Võrdlus ikkagi räme ja seksuaalne.

20201025_090138“Kohe selgitan. Kriitik, kes ameti poolest loeb kõiki ilmuvaid raamatuid, sarnaneb raudteejaamas ringleva suhuvõtjaga, kes iga päev võtab oma peas vastu palju igasuguseid kodanikke – kuid mitte südame sunnil, vaid see on tema töö. Tema arvamust ükskõik kelle kohta neist, isegi kui see on päris siiras, moonutavad soolane elukogemus, permanentne valgumürgitus, raudteejaamalik pidev paratamatus kusta tuule käes koos teiste suhuvõtjatega ja peaasjalikult varjatud nördimus selle üle, et päevaseks neelamistulemuseks jääb nüüdse aja kohta täiesti naeruväärne rahasumma.”

“Võimalik küll.”

“Isegi kui mitte pidada seda naisterahvast teadlikult kuritahtlikuks,” jätkasin ma, “kuigi pean sulgudes märkima, et paljudel klientidel imeb ta juba aastaid sunniviisiliselt ja kurdab sõnaohtralt üle terve jaamahoone, et oleks äärepealt kurku tõmmanud … nojah, aga kui isegi mitte pidada teda teadlikult kuritahtlikuks, on ometi selge, et retsenseeritavate objektide mõned omadused võivad tal kergesti tähele panemata jääda. Lihtsalt psüühikamuutuste tõttu, mis kaasnevad niisuguse eluviisiga. Ometi ronib ta pärast igat töövahetust jaamahoone torni ja karjub sealt megafoni: “Näete, too seal, ruudulise kohvriga! Ma ei tajunud soojust! Ega saanud aru, kus on valupunktid. Aga seesama, veluurkaabuga, millal sa küll viimati pesemas käisid?!”” (lk. 181-182)

Jah, räige, igati. Aga sedasi mitmes punktis kohe täpselt vene (sub?)kultuuri keskmesse kõige oma raudteemetafooriga! Ja tegelikult väga terav ja täpne.

Suhteliselt täpselt sama räigelt võetakse hiljem üles filosoofide tundmise vajadus noorte seas (oi, kuidas see mulle meeldib, sest ma ise pole ka filosoofidega kunagi osanud suhestuda…) See on hoopis Mara päevikust, mis vahepeal üle võtab:

Einoh, mõistagi on niinimetatud “humanitaarteaduste” õppejõududele vajalik söödabaas. Kuid seesugune olukord on minu meelest kahjurlus. Öelda noorele ja värskele mõistusele: loe õige enesearenduseks Heideggeri, Sartre’it, Vedrovois’d ja Beyondi – see on sama hea, kui soovitada noorukesele külakaunitarile: et elu tundma õppida, kulla piiga, maga kümme korda igaühega teie depoo kaheteistkümnest mootoriõlisest mehhanisaatorist. Muidugi teeb ta seda – see liigutavalt kuulekas vaeseke. Ja teatud mõttes õpib ta elu tundma. Kuid kaunitariks ta enam ei jää: esiteks ei saa tisse enam elu sees puhtaks ja teiseks kuseb mootoriõli oma elupäevade lõpuni. (lk. 287-288).

Sisust ei ole ma ise üldse midagi jõudnud kirjutada, Artjom Astrov pani üldjoontest. Põnevuse säilitamiseks muidugi ei tohigi muud öelda – põhiline on siiski, et mingi võitlus käib kahtlase kunstispekulandi ja politseiarvuti vahel. Ja vaatamata rämedale kõnepruugile, mille Porfiri kõnegeneraator välja ütleb, on ta ikkagi läbini lojaalne ja idealistlik õiguse eest seisja, eksole. Idealistlik, nagu õilsale vene valemile kohane! Seetõttu õnnestub tal kuidagi kipsiklastris filmi kokku pannes surgata sisse režissööri nimi (Antoine) Konchalovsky, mistõttu – nagu hiljem selgub – kategoriseerub see film tsaaripere solvamise alla. Sellekohane seadus on Vana-Rooma aegsest lèse-majesté järgi, et tsaaripere kohta ei tohi midagi halba öelda. AGA – tsaar on kloonitud rakkudest, tal ei ole tegelikult sugulasi, kuus klooni ainult. Nali on jälle minu arust suht peen:

Neile, kes pole Venemaa oludega kursis, tuleb siinkohal selgitada, kes on meie Valitseja. Kui kolmekümnendate lõpus asuti monarhiat taastama, ei pidanud mitte keegi tõsimeeli silmas neid traditsioonilisi troonipretendente, kes ikka veel elasid kuskil Euroopas. See oli disainerilapsukese ajastu, teadus tundus kõikvõimas ja Venemaa geneetikud olid kindlad, et suudavad luua geneetilises mõttes ideaalse monarhi.

[—]

Ajastute sümboolse järjepidevuse tagamiseks tuli lõppsaaduses ühendada vana vene aadelkonna parimad geenid kõige isukama nõukogude nomenklatuuri pärilikkusainega. [—]

Kahekümnendate ja kolmekümnendate tormiliste sündmuste järel ei olnud valikuvõimalusi enam kuigivõrd – sobiva DNA elusaid kandjaid polnud praktiliselt võttes enam olemas. Genoomi täpset koostist ei ole kunagi ametlikult avalikustatud – see on riiklik saladus. Kuid anonüümselt võrku lekitatud info põhjal said peamise geneetilise materjali allikaks (kolmkümmend kaheksa protsenti) filmisuurkuju Nikita Mihhalkovi vasaku vuntsi karvad, mis on asitõendina säilinud Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi arhiivis.

Ülejäänud protsendid täideti Euroopa, Hiina ja Abessiinia dünastiate genoomide hoolikalt valitud segmentidega, aga lisati ka Nelja Suure Ema koodi elemente, mis tegid tulevasest keisrist Galaatia juudi […]

Peale selle – kuigi meie mail seda meelde ei tuletata – on meie keiser tehniliselt võttes veel ka neeger: mitte mustanahaline muidugi, vaid quadruple-milk-coffee, nii et ameeriklase vilunud silma tabab kohe diversity, ent hooletu venelane ei märka midagi. Ja see on väga arukas lähenemine – ei antisemitismis ega valges šovinismis ei ole valitsevat koda seni veel süüdistatud. (lk 300-301)

Varjatud probleem seisnes filmirežissööri nimes – nimelt on Andrei Kontšalovski tuntud filmirežissöör ja produtsent 20 saj/21. sajandi algusest, tema aga on Nikita Mihhalkovi vend! No lihtsalt nii absurdne ja … leidlik 🙂 .

Ma arvan täiesti siiralt, et monarhia on üpris kasulik institutsioon, eriti meie segastel aegadel. Sest mille poolest siis erineb monarhia niinimetatud “esindusdemokraatiast”? Ainult sedavõrd, et halvimal juhul saab monarhia etteotsa üks – ainult üks – halb inimene. Aga niinimetatud “esindusdemokraatias” sagib ülal alati sadakond jäledat ussikest-senaatorit ning igaühel neist on oma nurjatu päevakord ja majatäis kõigeks valmis infosita valajaid. Nagu ennevanasti öeldi, monarh võib puhtjuhuslikult osutuda ka tubliks meheks. Poliitik – mitte mingil juhul. (lk 301).

Nojah, jutt sai laialivalguv. Välja tõin ilmselt proportsionaalselt valesid asju. Raamatu esimese poole põhirõhk läks sellele, kuidas ühiskond toimib ja kuidas politseiarvuti (ehk Porfiri) saab liikuda ainult mööda elektroonilisi seadmeid – ekraanid, kaamerad, igasugu muud vidinad, mis igal pool on. Kuivõrd mõni on olnud tark ja teatud asjad turvavõrguga kaitsnud, samas aga võib teinekord siseneda mingi laadija kaudu, mida keegi ei viitsi kaitsta. Tegelikult vaikselt juba praegune argipäev. Telefonist sisselülitatavad tolmuimejad jms.

Hetkel ei leia, et sellest raamatust veel kirjutatud oleks, aga kindlasti tuleb arvustusi. Tegelt on täiega pöörane, kuigi … no las keegi teine sõnastab, miks kohati on tüütu lugeda (mul polnud sel nädalal ühtegi vaba õhtut, seega sain väga kehvasti lugeda, oleks võinud korraga läbi lugeda).

PS. Ega pealkirja pole võimalik ilma ropendamata väljagi öelda, eksole. Aga kui ma hakkasin veel mõtlema seerianumbrile 10…. ja kuidas see vene keeles kõlab (Ю) 🙂 Pisidetailideni ikka!

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s