75. Julio Llamazares “Kuidas vaadata vett”

kuidas-vaadata-vettSelle raamatu puhul on kõige olulisem teada tausta, sest ma leian, et seotus ajalooga on siin oluline. Taustast võib põhjalikult lugeda Mari Laane järelsõnast raamatule:

1960. aastate lõpus jäi Hispaanias Leóni provintsis Porma jõe orus veehoidla alla üheksa küla, mis olid koduks rohkem kui kolmele tuhandele inimesele. Riik vajas elektriaenergiat ja vett põldude niisutamiseks ning selle nimel pidid elanikud loobuma sajanditepikkusest eluviisist, kodudest ja maadest. […]

Sama saatus oli Hispaanias paljudel, veehoidlale jäi jalgu rohkem kui viissada küla ning Porma oli vaid üks neist paistjärvedest, mis Franco ajal ja pärast tema surma, niinimetatud üleminekuajal, projekteeriti. Oli elujõulisi piirkondi, nagu Riaño, kus inimesed ootasid oma saatust üle kahekümne aasta, elades pidevas väljatõstmise hirmus: maad olid juba sundvõõrandatud ja kaartidelegi joonistatud veehoidla, ent mitu tuhat sealset elanikku sunniti protestiliikumisest hoolimata väevõimuega lahkuma alles 1980-ndate lõpul. Ometi ei teadvusta paljud hispaanlased selliste veehoidlate tähendust – vee emotsionaalset hinda -, nii nagu ka ühiskonna vaadet esindav juhuslik möödasõitja raamatu viimases peatükis. (Mari Laan, lk 147-148)

Kogu raamatu ülesehitus on aga erinevate sugulaste mõtted teel vanaisa/isa/abikaasa tuhka veehoidlasse puistama, päev pärast matuseid. Vanaisa pole sealt lahkudes kordagi enam tagasi läinud, aga palus, et ta tuhk sinna puistataks. (Ja seegi pole nii tavapärane mõte, sest nad on pärit konservatiivsest ja usklikust perekonnast, kus viimsele teele saadetakse kirikust mulla alla). Kõikidel jutustajatel on selle veega erinev suhe ja perega oma lugu. Mõni mäletab elu külas enne väljarännet, mõni mäletab vähe, aga see puudumine ja juurtetus on sellegipoolest haaranud. Mõni peab taganutmist mõttetuks, sest ei tunne üldse mingeid juuri. Ja siis lõpuks tõesti juhuslik autojuht, kes mõtleb, et mis seltskonnaga tegu, ja tõlgendab, et ah, ju tulid ilusat ilma nautima.

Kusjuures mina ei oskagi mitte midagi muud selle raamatu kohta öelda. Urmas Vadi räägib ja Gogolis (ca 45:36) on omalt poolt soovitatud. Lugege ka intervjuud osalise tõlkijaga – üliõpilase Madis Kuusega (tõlgitud kahasse juhendaja Mari Laanega). Huvitav on see, et selle lühikese raamatu (143 lk teksti lõppemiseni) lugemine läks väga aeglaselt. Korraga 2 lugu maksimaalselt.

Katkend.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s