76. Margaret Atwood “Nõiasigidik”

Kuskilt jäi see teos silma, tellisin raamatukogust ja sain kätte. Alapealkiri kinnitab “William Shakespeare’i näidendi “Torm” ümberjutustus” ja algab värsivormis. Kättevõtmisega oli teatud tõrge. Aga – siis käivitus romaan. Ja enam ei olnudki võimalik käest ära panna! Tänuväärne teost igas mõttes! Võtsin riiulist 1935. aastal Ants Orase tõlgitud “Tormi” väljaande ja pidin lehekülgi lahti rebima – 1940. aastast riiulis olnud (vanaema nimi ja aastaarv sees), aga pole keegi lugenud. Muide, käisin peas läbi, kas meenuks originaalpealkiri – ei meenunud. Kontrollisin – The Tempest!

Ametlik kokkuvõte kõlab nii: 

Shakespeare’i „Tormi” ainetel loodud „Nõiasigidik” on lugu kättemaksust, uutest võimalustest ja petlikest illusioonidest. Makeshivegi teatrifestivali kunstiline juht Felix on tippvormis. Iga tema uus lavastus suudab hämmastada ja üllatada. Järgmiseks on tal plaanis tuua lavale Shakespeare’i „Torm” ja teha seda nii, nagu keegi kunagi varem pole teinud. Lisaks aule ja kuulsusele, mis lavastus talle tooma peaks, loodab ta tüki abil ka oma hingehaavu ravida. Olukord võtab aga ootamatu pöörde, kui Felix reedetakse. Üleelamistest räsituna elab Felix kõrvalises paigas väikeses lobudikus, kus teda kummitavad mälestused nii armastatud ja kaotatud tütrest kui ka kättemaksust. Kaksteist aastat hiljem saab Felix oma võimaluse ja kättemaksuplaan hakkab kuju võtma kohaliku vangla seinte vahel, kus mees vangidele teatritunde annab. Uuesti „Tormi” lavastama asudes seab ta oma reetjale kuratlikult kavala püünise. Kui kõik hästi läheb, õnnestub Felixil vaenlane võita ja taas jalule tõusta. Aga elul – ja veelgi enam teatril – on kombeks üllatada.

Võiks öelda, et sellise kokkuvõtte saaks kirjutada ka labasemast raamatust. Praegu aga, mõni hetk pärast läbilugemist, tundub, et Atwood on end minu jaoks igati tõestanud! (Ma olen teda varemgi lugenud, mh. tema müüdiraamatut, aga ilmselt jättis Nõiasigidik seniloetutest kõige parema mulje. Samas peab muidugi tuure tagasi tõmbama, kiitmine ei tee kunagi head). 

Mulle meeldis, kuidas ta suutis luua suhteliselt kiiresti väga loogilise paralleeli “Tormiga”. Ehk oligi huvitav, kuidas alguses võis mööduda 3 ja 7 aastat paari peatükiga, siis aga toimusid ülejäänud raamatusündmused umbes kahe kuu vältel. Teine asi: peategelane Felix on oma tütrele, kes paraku tema teatrikunsti tõttu lapsena suri, pannud nimeks Miranda. Felixil olid toona tähtsad proovid ja ta palus ennast proovide ajal mitte segada, mistõttu lapsehoidja ei saanud teda kätte ja tütar suri 3-aastasena meningiiti). Mõtlesin kohe, kus ma seda nime veel kohanud olen hiljuti – see oli Õhtupoolikutes Emilyga, mille peategelane sai endale lapsepõlves selle Shakespeare’i tegelase järgi uue nime (Miranda ehk Mira). Seega Felixi tütar on erinevalt Prospero omast juba alguses surnud. Koopalaadne elamine, mille ta endale pagendusse asudes leiab, pidada kummitama, hoiatab omanik, aga see on kõigest meeldivaks vihjeks, kuna Felix tunnetabki Miranda kohalolu, vestlusi, tema küsimusi, malemänge temaga… (No ja nimed – Felix, Prospero… lootus). Tema õnnetäht on juhuslikult Estelle…

Teiseks on see vaat et ainedidaktiline õppematerjal draamatundideks, draamast ja draamakirjandusest kirjaoskuse arendajana. See aspekt eraldiseisvalt on ka juba paeluv. Hollivuudis on selletaolisi filme mu arvates ennegi tehtud – täiesti pekkis kooliõpilased hakkavad tänu karismaatilisele õpetajale ühtäkki luulet armastama. Atwood on lähtunud tegelikult ka ainealasest kirjandusest, mis puudutab draamaõpet vanglates. Nii et jah, mine tea. 

Kui Felixil avaneb 12 aastat pärast tagandamist teatrist võimalus anda etendus kõrgetele võimukandjatele etendada, on nendeks võimukandjateks justnimelt need tegelinskid, kes ta kunagi troonilt tõukasid, et ise karjääri teha. Seega otsustab ta tavapärase ajaloolise draama asemel lavastada “Tormi”, etenduse, mille proovide eel ta kunagi tagandati, päeva pealt minema saadeti. Ja välja mõtleb ta selle kõik peenemalt kui varem – kuna tavaliseltki on etendusele pääsejate arv piiratud, kantakse see videos väljaspool teatriruume ette. Seekordki filmivad nad oma stseenid üles ja näitavad väljapoole, kuid etenduse annavad hoopis interaktiivselt. Sest kõik tegelased klapivad nende ülikutega, kes “Tormis” 12 aastat hiljem saarele satuvad. Antonio on Anthony ehk Tony, nimesarnasusi on veelgi, rollisarnasusi enamgi. Felixi kättemaksujanu ajab isegi mõnele vangile hirmu nahka. Tulemus on muidugi täpselt see, mis “Tormis” eneses. Üles kerkivad küsimused kättemaksust ja andestamisest. Šeikspiirlikult on originaalis muidu ka igasugust võlukunsti ja tohutult palju tegelasi, aga Atwoodi selline lahtikirjutus aitaks imeliselt läheneda originaaltekstile. (Silme ette kerkis kohe Tartu Waldorfkool ja nende Shakespeare’i lavastused – ilmselt on nad seda raamatutki lugenud, võib-olla lavastavad kunagi hoopis Atwoodi!).

Muidugi kogu see piiride temaatika – sündmused leiavad ju aset suures osas vanglas ja kurjategijate seas. Kust läheb aga õhkõrn piir selle vahel, mis on moraalselt õige, mis vale, kas on vaja karistust ja kättemaksu?

Sellised raamatud aitavad endagi riiulist võtta 1935. aasta väljaande ja selle leheküljed lahti rebida (nojah, tõele au andes olid ainult viimased leheküljed lahti rebimata). Vähendavad aukartust. Piire ajastute vahel. Vaat et soovitaks kooliõpetajatele… äkki haagib õpilastega?

Lingid:

  • Triinu Pakk kirjutab Postimehe kultuurilehekülgedel, et “Atwoodi „Nõiasigidik“ võtab käsile Shakespeare’i „Tormi“ ja teeb sellest omaenda paraja tuulispasa, mis mõneski mõttes üritab originaali lausa üle trumbata. Kasutades üht Shakespeare’i sagedast nippi panna näidendi sisse teine näidend – „Tormis“ endaski sisaldub teatavasti väike maskimäng –, mahutab Atwood lugusid üksteise sisse lausa kolm.”
  • Linda Järve kirjutab, mh kiidab tõlkijat – ühinen nende kiidusõnadega. Riina Jesmin on leidnud toredaid väljendusi. Muidugi oleks seda teksti kõige mõnusam lugeda inglise keeles, kui tunned keelelisi nüansse, lisaks, kui tunned Shakespeare’i loomingut ja viiteid (eestikeelses on vähemalt joone all kirjas, kust mingi fraas leitud) Räpikeelena on inglise keel ka loomulikum minu arvates (sama leidis ka Triinu Pakk mu arust). 
  • Bukahoolik kirjutab. Mh näen juba mitmendast kohast, et tegemist on mingi Shakespeare’i teoste ümberkirjutamise sarjaga, Hogarth Shakespeare’i sari – väga tänuväärne. Oskan edaspidi tähele panna ja vanemaid ehk aja tekkides ette võtta. (Mh on põnev, et Atwoodi “Penelopeia“, mida ma lugesin, oli müütide sarjast). 
  • Jaan Martinson ei kirjuta EPLi raamatublogis üleliia pikalt, aga toob ka välja, et vähemalt viib “Tormi” sirvimiseni! 

PS. Imelik on see, et olen Atwoodi ilmselt lugenud põhiliselt enne blogi aega. Mäletan “Kassisilma” (1999 äkki?), ja miskipärast meenub, nagu oleksin 2002 lugenud ka “Pinnaletõusu“. Samas – sisu ei mäleta muidugi. No ja “Penelopeia” – ilmselt vahetult enne blogipidamist. Tundub kohati muidugi, et tema raamatute eestikeelsete väljaannete kaaned ei kutsu ka lugema 🙂

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s