80. Alex Schulman “Ellujääjad”/”Överlevarna”

Omamoodi raamat. ellujc3a4c3a4jad(Eesti keeles “Ellujääjad“). Läbi raamatu jookseb kaks aega, olevikuaeg liigub vastassuunas (einoh, Tenet, eksole – autor ütleb ise ka, et on Nolanilt inspiratsiooni saanud), seega algab romaaniaeg lõpust. Ja samas korduvad mingid laused peatükkide alguses, mis on järgmise olevikuaja lõpus – ja siis kord ei osuta samale korrale.

Minu jaoks on see esmatutvus Schulmani loominguga, kuigi ma näen, et ta on oma lapsepõlve kasutanud mitme romaani kirjutamisel – väidetavalt see pole tema perekonnast (kuna ma veel midagi ei tea, lähen nüüd uurima, ta oli hiljuti Babelis ka just selle raamatuga).

Mõnes mõttes on tegemist suhteliselt tavapärase süžeega – ses mõttes, et raske lapsepõlv, mis on üle elatud, eks ole. Just see aegade nihestatus ja koer Molly on võtmed, mis raamatu huvitavaks muudavad. Kuna ma olin veebist enne näinud mingeid kommentaare, hakkasin poole pealt aimama, mis lõpuks välja tuleb. Kes ei taha lugemiselamust rikkuda, ärge edasi lugege.

Ka jutustaja Benjamin on osalt ebausutav – lõpus me ei tea enam, kes ta selline on. Juttu on ju sellest, kuidas isa teeb hommikusööki – kord, kui Benjamin on juba 20 saanud. Nad lähevad kahekesi rõdule esimesi kevadisi päiksekiiri nautima. Miks? Tundub ju, et ta on täie mõistuse juures, sõidab autoga, viib vennad tagasi vanasse maakodusse. Aga ometi – ta on 20, jälgib, kuidas isa teeb hommikusööki ja kõnnib tema kannul rõdule. Passiivsena. Ja siis meenub Faulkneri “Hälin ja raev” – ja sealne Benjamin. Kas mitte tema jutustusega ei alanud kogu raamat – kõik tundus nii segane, nii arusaamatu. Alles hiljem langes kõik omadele kohtadele.

Sisuspoiler. Teatud sündmused toimuvad maamajas ja selle ümber, kord saab üks vendadest, peategelane Benjamin lahti murtud uksega alajaamast tohutu elektrilöögi ja kui ta mitme tunni pärast (või mitme päeva pärast?) teadvusele tuleb, on tema kõrval ka nende koer, surnud. Alles lõpuks terapeudi juures ja ema kirjast selgub, et mingit koera pole kunagi olnudki. Oma hirmsates mälestustes on Benjamin selle alla surunud – tegemist oli ta väikese õega. Kirjutatud on palju:

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s