81. Monika Fagerholm “Vem dödade Bambi”

Ootasin ammu, et saaksin seda raamatut lugeda. Ei jäänud lõpuks muud üle, kui pidin postiga tellima. Lugema hakkasin entusiastlikult, sest kõik on kiitnud, see romaan on isegi Põhjamaade Nõukogu kirjanduspreemia saanud.

Ma ei saanud mitte midagi aru. Päriselt. Ma ei saanud absoluutselt aru, miks pool teksti oli kursiivis. Miks mõned üksikud sõnad olid paksus kirjas. Ma ei saanud aru, kellest see lugu rääkis – võib-olla kõikidest peategelastest (nagu Westöl näiteks). Kui tundub, et peamine oleks justkui olnud grupiviisiline vägistamine, millele viidati kohe alguses ja mille poole liiguti kogu romaani vältel, sellest mööda ja läbigi, siis ma ei saa aru, miks oli nii pikalt teistest – Emmy, Saga-Lill, Angela, Annelise, isegi Cosmo. Seega mitte üldse ainult Gusten ja Nathan. Kui oli viidatud, et tegelikult samad lood läbi aegade, siis nii sügavamõtteline kõik muu minu arust ei olnud, et annaks põhjust neid paralleele tõmmata. Kuigi äkki oli seda just püütud teha? Gusten ja Nathan, ühesugused nokkmütsid, äravahetamiseni sarnased. Ja lõpus Nathan ja Cosmo – sarnased mütsid, sarnased, vanad sõbrad. Mees läheb naise/kellegi sekretäri/vastuvõtutüdrukuga minema. Norrasse, Šveitsi.

Kordused, pidev asjade kordamine, millel minu arust polnud muud efekti kui väga sügava ebameeldivustunde tekitamine – võib-olla oli see eesmärk, ses suhtes toimis. Ja siiski – see vägistamine, mis justkui oleks olnud kogu sündmustiku keskmes, see “villastadeni” (tähtsate kõrgklassi inimeste) ja ühiskonna kõntsakihi (Grawelli internaatkooli kasvandikud) vastandamine. Kuhu sa ka ei tüki, on kõrgkiht omavahel seotud, neile kehtivad teised moraalinormid, kõike on võimalik rahaga kinni mätsida. Ja siis Grawellska tüdrukud, kes on sealt küll välja murdnud (Nathani ema abielu kaudu, Sascha ujumise ja tippspordi kaudu), aga kelle ringkond kohe unustab ja endast tõukab, kui midagi juhtub. “Ju nad on ise süüdi”.

Ja kuigi tundus, et kogu jutustus käib põhiliselt Gusteni ümber – poisi, kes osales grupiviisilises vägistamises (mis sest, et ta seda pildistas, läks pärast oksele ja oli täis, isegi fotokaga politseisse pöördus ja andis ennastki üles, tahtis end ka ära tappa, sattus hullumajja….), on see kõik kuidagi taustal ja sa ei tea, MIKS sa peaksid seda Gustenit kuulama, austama, tema armastusest midagi teadma. Millal jõutakse vägistamise moraalsete tagajärgedeni? Ei jõutagi – ainult see läbiv pimedus ja äng. Kuigi kirjeldatud sündmused pole Gusteni elukäiku pärast kuigivõrd mõjutanud. Esmalt teatrikool, elu armastus Emmy, pärast Emmy sõbranna…. Ja tekibki küsimus – aga miks samas nii pikalt Emmy enda loost, tema truudust murdvast mehest, tema päritolust, tema armastusest Saga-Lille venna Joeli vastu, kes muidugi 15-aastasena kuhugi spordilaagrisse sõites bussiõnnetuses surma sai. Pimedus, mustad värvid – igal pool.

Huvitav on veel see, et naissoost kirjanik kirjutab justkui Gusteni lugu (mis poleks iseenesest kirjanduses tavatu) – aga et see on just vägistamisest. Ma ei tea, aga ma tunnen, et ma ei usu ei poisi poolt ega vägistatud tüdruku poolt sellest.

Ja siis see, et Cosmo tahab asjast filmi teha ja panna pealkirjaks “Kes tappis Bambi”. Isegi Emmyst on ta teinud pildi, küülik süles (oma vanaisa loomapoest, kus Emmy töötas. Pildil pole Emmyt ennast näha), seda tahtvat filmi tunnuspildiks. Ja siis lõpuks – ei tule tegelikult ikkagi välja – mis film, mida? Teeb ju hoopis ühe teise filmi ja jälle Nathan ja tema rikas isa pundis. (Algul arvasin, et kursiivis kiri on filmistsenaarium, aga see nagu ei klappinud. Siis mõtlesin, et Saga-Lille jutustus – see ka ei klappinud.)

Teine asi, mis oli minu jaoks harjumatu: keel. Esiteks on see raamat väga selges soomerootsi keeles. Rootsikeelsetes raamatutes on muidu laused teistsugused, lühikesed. Soomerootsi omas on laused pikemad, neid tehakse pikemaks nagu meil eesti keeles. Tõlkides ei saakski ilmselt aru, et originaal on teistsugune, lugedes – harjumatu, suisa raske. Komasid neil ju sellegipoolest eriti pole. Teiseks inglise keele pidev põimimine teksti – tõtt-öelda tundsin, et suisa häiris. Samas on see Fagerholmi puhul ilmselt mingi kindel võte. Lugesin 1998. aastal ka ühe tema romaani (vist läbi?), aga ma mäletan, et Ameerikaga flirtimine, siin raamatus ka poplugude tekstidega, on tal sees mõlemas.

Teate, see võib vabalt olla väärtkirjandus. Sest ta ju puudutas, häiris. Lihtsalt ma lootsin, et mingil hetkel tuleb mingi sügav ja kõikehõlmav kliimaks, mis kõik klotsid omadele kohtadele seab – minu jaoks seda ei tulnud. Ainult kordused, kordused, kordused. Mis ajasid mind lõpuks närvi – ühe asja ütlemine mitmes kontekstis. Sest lõpuks läks isegi sündmuste toimumise järg segaseks.

Ma ei imestaks, kui kunagi eesti keelde ka tõlgitaks… aga minu maitse paraku pole.

Lingid:

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s