2. Haruki Murakami “Tantsi, tantsi, tantsi”

Haruki Murakami on vist selline autor, kelle ma lihtsalt pean läbi lugema, kui midagi ilmub (eesti keeles), tingitud refleks. Ja samas – üledoos hakkab tulema. Seega ma pole enam pädev otsustama selle raamatu üle. Kes loeb Murakamit esimest korda, sellel on ilmselt midagi leida. Minul oli sedapuhku küll tunne, et lihtsalt kirjutab, peategelane oleks justkui igal pool sama, siis see kellegi ütlus, et “kaob nagu naisi Murakami teostes” peab ka paika*. Muidugi on originaal välja antud juba 1988. aastal, seega võib-olla sai sealt see kadumine alles hoo sisse. Lisaks see jaapani jahedus – ma ei mäleta ühestki raamatust, et näeksin kirge, soojust või inimestevahelisi suhteid, mis oleksid mingilgi määral tuttavad. Kõik justkui mingi sordiini all. See raamat läks ka tõesti väga ruttu, aga tabasin end korduvalt mõtlemast, et noh, hakkas kirjutama ja mõtles, et eks vaatame, mis mõtted pähe tulevad. Kirjutaks õige siia vahele midagi ilgelt pikalt Kafka protsessilikku. Ilmselt ikkagi tõmmati lõpuks ka mingid otsad kokku, aga mulle tundus, et minu loogikaga see ei suhestunud, loogika kui selline tundus konstrueeritud. Läbi paralleelmaailmade jälle. Siis lisaks näpuotsaga kaasaegse maailma, väärtuste ja raha väärtuse ebaloogilisust. Nagu mõelnuks, et näitaks, kuidas inimesed võõranduvad (aga jaapanlaste kirjanduses on minu arust kõik tegelased alati võõrandunud ja tundekülmad, kuidagi teistmoodi). Muidugi tavapäraselt hästi suur hulk rock- ja popbändide nimesid ja tingimata nende lugude pealkirju, mida parajasti kuulatakse. Nende järgi jääb ka siin raamatus mulje, et oma artiste seal maailma nurgas ei kuulata, kõik on Läänemaailmast tuttav.

Ametlik kokkuvõte:

Haruki Murakami „Tantsi. Tantsi? Tantsi!”** (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast. Kummalisel eksi­rännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib … kõige ootamatumatel viisidel!

Ega mul tegelikult maksa siin ironiseerida, sest tegelikult oli siin ju Murakami oma tuntud headuses. Või siis, nagu nüüd tunduma hakkab, üksluisuses. Kuna ma varasemate raamatute sisusid ju õieti enam ei mäleta, mäletan vaid mingit tunnet. Ja see tunne on kõikides sarnane.

Peategelane on nimeta, nagu kokkuvõtegi mainib. Võtnud end pärast imelikku kutsuvat unenägu mõneks kuuks töölt lahti, sõidab ta Sapporosse Delfiini hotelli. Sapporo hotellis kohtub ta vastuvõtutöötajaga. Vahetavad vahel mõne sõna. Siis aitab ta Yuki, 13-aastase tüdruku sealt lennkiga tagasi Tokyosse – nimelt olla tüdrukul ekstsentriline ema Ame, suur fotograaf, kes tõmbas Katmandu poole lesta ja kellele meenus alles 3 päeva möödudes, et tütar jäi kuhugi Sapporosse. Siis käibki veel peategelase ringiuitamine Tokyos, vahel üksi, vahel koos selle 13-aastasega, vahel oma endise klassivenna Gotandaga, kellest on saanud filmimaailma vang, kuigi kes on pururikas ja tohutu suurtes võlgades, seega oma agentuuri ori. Vahepeal käivad peategelane ja Yuki Havail, kus Yuki ema parajasti tegutseb oma ühekäelise ameeriklasest armukesega. Siis ootamatult tagasi ja veel kügelemist Tokyos.

Kõige selle taustal mingi unenägu, kus üks naine, Kiki, kes kunagi temaga elas, teda kutsub. Peategelane ajaks justkui läbi kogu raamatu tema jälgi, siseneb Sapporo hotellis isegi paralleelmaailma, mingile imelikule korrusele, mida näevad vaid tema ja hotelli vastuvõtutöötaja Yumiyoshi, mingil määral tunnetab ka Yuki, kuigi tema tunnetab pigem peategelast ja temas toimuvat. No ja siis mõned inimesed surevad, üks kahtlaselt, teine jääb auto alla. Peategelane hakkab selles mustrit nägema – kord isegi joonistab puhvetis kuskile salvrätile inimesed, kes on alates esimesest Kiki unenäost tema ellu sattunud ja kuidas nad omavahel seotud on – minu arust on seal isegi kuidagi ühendavad jooned ebaloogiliselt. Nojah, ma ei tea. Kunagi lugesin ju näiteks After Darki, kus oli sarnaseid jooni, aga toona see mulle küll väga meeldis. Elevant haihtub meeldis mulle väga.

Seega ilmselt on tegemist kena loetava raamatuga, kui varem poleks liiga palju samalt autorilt lugenud.

* Olen kirjutanud Sputnik Sweethearti kokkuvõttes, et DanielZalewski olla NY Timesis kirjutanud (link enam ei tööta): “Women disappear more frequently in Haruki Murakami novels than they do on stage with David Copperfield.”

** Ega saagi täpselt aru, mis kirjavahemärgid pealkirjas peaksid olema….

Linke veel palju pole, aga:

  • Eleen Änilane EPLis kirjutab: “„Tantsi, tantsi, tantsi” on kriipivalt aus lugu depressioonist ja kaotusvalust, aga kõige rohkem ehk isegi hoiatuslik muinasjutt kapitalistliku maailma absurdsusest. Kolmas paralleeluniversum, millesse peategelane eduka klassivenna ja uue sõbranna rikaste vanemate kaudu kistakse, on reaalsus, kus eliidi jõukus on nii suureks kasvanud, et raha füüsilisel kujul ei eksisteerigi. Kõik, nii lennupiletid kui ka lõbumaja prostituudid, deklareeritakse „kuludena”.”
  • Kadri Kõusaar kirjutab Ekspressis: “Igatahes on Murakami melanhoolne sürrealism või sürreaalne melanhoolia väga nauditav, ainult üliharva sattub ta kitshi küüsi. [—] Murakami Mehe abikaasa on hell koduperenaine, kes ei oma isegi karisma varju, ja kelle ainus roll seisneb Murakami Mehe kurbuse ära tundmises. Millalgi ilmub aga välja Murakami Naine, kes on Murakami Mehe tõeline huvi ja armastus, – sama tark-tundlik ja seletamatu kui Murakami Mees. Murakami Naine ei pruugi olla ilus, aga tingimata on ta elegantselt riietuv, salapärane ja… kaduv nagu suits.”
  • MaeLender GoodReadsis.
  • LindaJärve.
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s