Lugesin Postimehest Jaanika Palmi arvustust ja kõnetas. Tegemist on lasteraamatuga 1944. a paadipõgenikest (Rootsi). Ühtlasi pälvis see raamat eelmisel aastal Aasta Rosina preemia. Selge siis.
Kujundus ja illustratsioonid on ilusad ja huvitavad, sellepärast on ehk ka Gundega Muzikante nimi juba raamatukaanel ära toodud.
Lugu on vajalik, sest kogu meie lapsepõlve polnud minusugusel aimugi sellest osast ajaloost. Hiljem muidugi uurisin ise, seega tean, ilmselt on nüüdseks ka ajalooõpikutes sees. Kohati mulle tundubki, et võib-olla peaksid seda raamatut lugema koolilapsed, kes väga keerulist kirjandust enam lugeda ei jaksa.
Sest tegemist on ajalooõpikulaadse jutuga, kus on sisse toodud kolme pere lapsed, kes kõik erineva transpordiga, kuigi siin raamatus ühel ajal üle Läänemere sõitma hakkavad. Ööpimeduse varjus teele asuvad. Raskustest merel. Pommilennuk. Ja kuidas nad siis Gotska Sandöl vastu võetakse. Isegi otsapidi riivatakse teemat, kuidas Saksa sõjaväemundris noormehe vormiriietus kiirelt vette uputatakse, kui päästjad tulevad, ja kuidas võimud teda rohkem küsitlevad – aga baltlaste väljaandmist siiski rohkem ei puudutata, sest Joosep sai siiski Rootsi jääda.
Lastele mingit oma lugu justkui juurde kirjutatud siiski pole – pigem võibki tunduda, et vanavanaema räägib oma lapsepõlvest, sisse on kirjutatud ka karumõmm Päts. Ja samas… kui vanavanaema räägib, siis olekski võinud tegelikult üsna otse üheainsa loo jutustada (hetkel on 1942-44 ja kõik sündmused justkui koos). Ilmselt siin taga siiski mingi oma pere lugu – kõige rohkem liigutas järelsõna pühendus. Kirjaniku pere lastele, kes tegelikult siiski kohale ei jõudnud, ent kes selles raamatus on ühed nendest, kes jõuavad. Põhja lastakse igaks juhuks üks laev, kus pole lugejale nii väga sümpaatsed tegelased.
Premeeritud ju on, kiidetakse, seega mis ma siin vingun. Juba teema on oluline ja kuidagi nõme oleks tegelikult öelda, et võinuks teisiti. Ja kujundus räägib enda eest.
SEHKENDAMINE 