7. Anna-Karin Palm “Jag vill sätta världen i rörelse”

Selle raamatu tellisin juba mõne aja eest postiga. Enda raamatutega on, nagu on. Kiiret ju pole. Seda rõõmustavam, kui ma siis mõne siiski läbi saan. Seda enam, et ilmselt ei ole ma kõige tugevam biograafiate lugeja, liiatigi kui raamat on väikeses kirjas ja üle 600 lehekülje pikk. Ja see raamat rõõmustas mind tõesti, sest Lagerlöfiga on mul olnud kummaline suhe. Nooruses ei istunud ta mulle üldse. Ja siis äkki võtsin mingil ajal Gösta Berlingi ette ja kogu ta stiil ja muinasjutulisus võlus. Ei saakski sellist asja justkui kiiresti lugeda, kõike tuleb nautida. Siis võtsin Nils Holgerssoni, aga tegelikult jäi see toona vist lõpuks pooleli – ikkagi väikelaste ema ja polnud jaksu, kui kiirelt läbi ei saanud (vbolla jäi suve poole see lugemine, siis keerulisem). Samuti olen kunagi lugenud “Herr Arnes penningar”, “Kejsarn av Portugallien”. Ja udust tõuseb mällu, et käisin kuskil mingit Gösta Berlingu lavastust vaatamas (Tallinn, Draamateater?) ja möödunud sügisel Charlotte Löwensköldi (Rakvere teater). Samas annab teater mu arust lihtsalt mingi illustratsiooni teosele – Lagerlöfi puhul tundub tekst nii palju olulisem.

Anna-Karin Palmi elulooraamatut on palju kiidetud, on öeldud, et see on põnev lugemine. Selles osas pean ilmselt nõustuma – töö on pikk, väga põhjalik, aga kordagi ei jää seisma, nii et tekiks igavaid fakte. Erinevad eluperioodid on väga põhjalikult kirja pandud, väga palju on kasutatud Lagerlöfi kirjavahetust, mis alles 1990. avati (50 a pärast ta surma – ta ise hakkas neid juba enne oma surma kokku koguma või sõpradele rääkima, et neid tuleks kaitsta, sest huvilisi oleks ilmselt kohe palju muidu). 

Tema moodsus ja kaasaegsus võib üllatadagi – enamasti on Lagerlöf meie silme ees lahke vanaprouana. Ja eks ta oligi lahke vanaproua ka kõigele lisaks (kohati tekkis tunne, et ta oli “nagu Lenin” meie lapsepõlve lugudes – alati õiglane, alati nõrgemate eest väljas, aitas väga suurt ringkonda inimesi enda ümber, pidas oma Mårbackat kahjumiga, mida silus pidevalt kirjutamisest saadud rahadega – aga inimesi tuli hoida, sugulasi tuli hoida, ka “kerjamiskirjadele” vastas tihtipeale rahasaatmisega.) Juba see kindlus, mis tal lapsepõlves tekkis – ta tahab olla iseenda peremees, ta tahab omandada ameti. Ja vaatamata isa esialgsele vastuseisule, ajas ta oma jonni ja läkski õpetajaks õppima – seal sõlmitud sõprussuhted kestsid tõesti elu lõpuni. Edasi suundus ta õpetajaks tööle Karlskronasse Skånesse – järgmised olulised inimesed ta elus. Muuhulgas isesesivumine ja lõpuks oma isapoolse (vallalise) tädi enda juurde elama võtmine (see tädi käis kõikide juures külakorda, sest vallalise naisterahvana ei olnud tal endal omandit ega kodu), lõpuks ka ema. Sest isa ja hiljem vend lasid Mårbacka lõpuks pankrotti ja see tuli maha müüa. 

Selma Lagerlöfi kasvamine kirjanikuks on väga põnev – tema otsustuskindlus. Just see, kuidas ta Gösta Berlingi saagat kirjutas, teades, et sellest tuleb midagi suurt ja vägevat. Tema kontekstis on tegelikult ka üsna kurb näha, kuidas kirjanduskriitika tema teostesse suhtus. Naistest mööda vaatamine kirjandusajaloos hakkab mulle vaikselt alles nüüd kohale jõudma (seni tundus, et see on veidi liialdatud. Ses suhtes on hea, kui tuuakse välja huvitavaid asju kirjanduskriitikast, kui seda ka üle vaadatakse. Kõige tähelepanuväärsem oli ehk see, kui Lagerlöf ühtäkki avastas, et Heidenstam on võtnud üle tema kirjutamislaadi. Et sellist asja keegi märkaks – mkm. Samas vastupidi võidakse sellegipoolest väita, kuigi kronolooga räägib ju muud. Eks umbes sama oli ka kõikide nende lapsepõlvekirjeldajatega, keda me ise ka ülikooli ajal õppisime – Harry Martinson, Eyvind Johnson… miks ei mainitud kordagi, et tegelikult oli kogu selle pundi eel Lagerlöfi hoopis uue, lapseperspektiivist kirjutatud häälega lapsepõlvemälestused, autobiograafilised…). 

Selma Lagerlöfi homoseksuaalsus on tihtipeale ka teema ja tegelikult ma ütleks, et sellest ei olegi mõtet mööda vaadata. Teatud armukadetsemist ja võimuvõitlust ehk mingite poolte vahel oli (iseäranis Sophie Elkani ja Valborg Olanderi), aga samas võis Selma liikuda läbi elu iseseisva naisena, kellel on palju häid sõpru (väga suur osa neist naised), väga häid sõpru, igaühel tema jaoks oma koht – ühega saab rääkida oma raamatuideedest, teisega maailmast ja kirjandusest. Kõiki võib oma hinges armastada ja ühiskond ei anna hinnangut. Kohati oligi naljakas, kuidas Selma, kes on harjunud oma elu ja majapidamise üle ise otsustama, pidi taluma seda, kuidas suvel külla tulnud meessoost külalised hakkasid õpetama, kuidas midagi teha tuleb. 

Selma tundub mulle kõige järgi olevat inimene, kellel oli ka väga tugev integritet (nagu rootslane ütleb). Inimene teab, mida ta tahab, teab, mis on ta väärtused, ei plõksi niisama. Ja teab, et teinekord on tema positsiooniga võimalik mingil teemal midagi ära teha, mistõttu ta võtab sõna nii naiste õiguste eest kui kirjutab alla juudivastase kriitika kirjale (Albert Bonnieri hakati tugevalt ründama). Ta sai Rootsi suurimaks kirjanikuks oma elu ajal – ta kannatas kenasti välja selle, et inimesed käisid turistide hordidena Mårbacka aias piknikku pidamas, mõni oli nii ülbe, et koputas uksele ja arvas, et kirjanikudoktor võiks sissegi kutsuda. 

Ta oli esimene naiskirjanik, kes sai Nobeli kirjanduspreemia. Esimene naisdoktor Uppsala ülikoolis. Muide, ka oma pikad juuksed lõikas ta 20ndates aastates maha, aga kui nad siis Sophie Elkaniga reisidel käisid, sai ta ise ka aru, et tema poisipea (lühikesed juuksed) põhjustavad liiga palju ebameeldivat lisatähelepanu ja ta kasvatas lõpuks juuksed ikka välja ja kandis neid “naisterahva kombel”. 

Teised kirjutavad:

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 Responses to 7. Anna-Karin Palm “Jag vill sätta världen i rörelse”

  1. Leen ütles:

    Tere! Mind väga huvitab, kust te tavaliselt Rootsist raamatuid tellite? Kas sealt Albert Bonniers Förlagist või ka mujalt? Väga tore, kui on selline võimalus, ise olen varem Rootsis käies ostnud, aga nüüd ju seda enam teha ei saa.

  2. S ütles:

    Mina tellin bokus.se kaudu. Pocketid on neil ju odavamad kui meil müügil olevad raamatud. Teiseks on hea, et saab asju korvi panna iga kord, kui midagi meenub, mida tahaks. Siis mõnel lahkel hetkel iga poole aasta tagant kinnitan tellimuse (viskan mõned tellimusest välja ka) ja paari nädalaga tuleb. Eestisse muidugi lisandub postikulu, Rootsis oleks tasuta, kui tellid üle 160 krooni (16 EUR – meil ei saa selle eest ühte raamatut ka).

  3. Leen ütles:

    Suur aitäh – hakkasin kohe uurima! Poc:ketid on tõesti väga normaalse hinnaga ja praegu ka allahindlused 🙂 Kas need pakid tulevad postkontorisse?

  4. S ütles:

    Jah, olen postkontoris järel käinud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s