9. Ann-Luise Bertell “Heiman”

Sellelt autorilt olen juba juhuslikult ühe teose varem lugenud – mis mulle üllatuslikult ka meeldis. Seekordne vajab võib-olla pisut seedimist. See siin on läbi ja lõhki Soome. Sõdadest räsitud inimesed, eriti mehed, katkised hinged, joomine. Ja siis see (eestlastelegi tuttav) oma talukoht, mida tuleb pidada läbi põlvkondade, kuhugi ära minna ei sobi. Peategelane Elof on suht väike poiss raamatu algul, kui ta isa tuberkuloosi sureb – kaks last jäävad omapead, antakse vanatädi ja tolle hullu mehe hooldada, hiljem emapoolse vanaema juurde, kuniks Elof sõjatehnika tehasesse tööle saab. Siis sõda. Siis tagasi. Abiellumine sõjas surma saanud kamraadi kihlatuga. Nende lapsed. Nende elu. Lõpuks lapselapsed. Ja siis surm. See ongi tegelikult kogu sisu, väärtus on pigem pisiasjades. Milliste saladustega mehed peavad elama. Millised jubedad vaatepildid peavad üha uuesti eneses läbi elama – ja samas kuidas kõik vihkavad neid lugusid, seda joomist, allakäiku.

See raamat on nomineeritud mitmele auhinnale – Runebergspriset 2021 ja Finlandiapriset 2020. Eks näis, kas midagi kukub ka. Aga kui midagi, siis pigem sarnaneb see tõele-ja-õigusele, kuigi pole nii mastaapne. Räägib mh juurest, traditsioonidest, truudusest, kasinusest. Kaanel on kujutatud jänest – tjah, siingi on mingi sümboolika. Siin käib jäneste laskmine vs mõni (nt Elof), kes ei suuda kedagi tappa, loomi mitte, rääkimata inimestest. Lõpuks mingi jäneseskelett ja hallutsinatsioon jänesest, kes üle limpsib….

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s