11. Justin Petrone “Minu Viljandi. Tagasi alguses”

Ma olen juba korduvalt ka kirjutanud ja pidevalt enda ette mõelnud, et ma ei loe enam Minu…. sarja raamatuid. Mõned viimased olen lihtsalt nimekirja pannud ja pole midagi kirjutanud. Vahest ei peaks ma ka sellest kirjutama. See on näiteks väga selgelt raamat, kus suur rõhk on “Minu” poolel – mis ongi tegelikult olnud sarja eesmärk, eksole. Ei pea olema Viljandi kohta, vaid kuidas erinevate ühiskonnaliikmete või eraisikute vaade välja näeb. See siis on lahutatud (väljamaa) mehe eneseotsingutest, mis juhtuvad aset leidma Viljandis. Selles Viljandis, kus on palju teisigi välismaalasi (ja omapäratsejaid või pidetuid). Tegelikult kirjutab autor ise ka lk 97: “Õigupoolest on kaks Viljandit. Üks on tõeline ning teine su oma peas.”

Küllap oleks saanud enamiku kontsentreeritumalt oma 50-100 leheküljel ära öelda. Parem on, kui ma ise mitte ühtegi rida enam ei kirjuta. Pigem tsiteerin teisi. Või mõnda tegelast raamatust: armasta iseennast. Ja raamatu kõrghetk on unenägu, mis algab igati erootiliselt, siis läheb naine korraks teise tuppa, mehel fantaasia juba lendab, mida ta seal kõik ette valmistab, aga naine tuleb sealt välja sahtli ja kruvikeerajaga – enne tuleks see ära parandada! Ma arvan, et umbes selline mulje Justinil meie matriarhaadist jäänud ongi. Siin ilmutab Justin ennast igati Itaalia mehena, kellel on tegelikult kõrvale hoolitsevat matrooni vaja, kes jagaks käsklusi.

Põlistele viljandlastele (peale sealsete boheemlaste, kellest raamat räägib) ilmselt ei soovita, vähemalt mitte selleks, et oma kodulinna kohta midagi lugeda.

PS. Hedvig on ju Sõnn?

Lingid:

  • Triinu Rannaäär kirjutab Lugemiselamuste/Tallinna Keskraamatukogu blogis: “Ma alustasin raamatu lugemist suurte ootustega ja ei pidanud pettuma. See on natuke unenäoline raamat.”
  • Laiapea kirjutab päritolult viljandlasena oma blogis üsna leplikult ja viisakalt (tegemist on tema esimese raamatuga Justin Petronelt): “Viljandi on seal mingis mõttes lihtsalt garneering, mis seda kõike kaunistab. Lugu ise aga ei arene tegelikult kuhugi, kulgemisest saab kiiresti kordumine. Ja see on muidugi kurb. [—] Viljandist annab “Minu Viljandi” siiski üsna piiratud ettekujutuse. Inimestele, kes seda linna ei tunne, võib jääda raamatu põhjal mulje, et Viljandi on mingi väike kõdulinn, kus elatakse põhiliselt vanades, ahiküttega majades, kus WC asub õues või külmub talvel ära […]. Kujutan ette, et see raamat võib meeldida Petrone fännidele, keda huvitab tema eraelu. Viljandlased sellest Viljandi kohta midagi väga uut ja huvitavat teada ei saa, aga samas võib seda pidada ikkagi väärtuslikuks salvestuseks, kirjalikuks ülesvõtteks meie linnast, mis jääb meenutama mõningaid kohti ja inimesi tuleviku tarbeks, kui neid enam ei ole.”
  • Epp Petrone toimetaja pilgu läbi: “Tema tekst tundus mulle nii melanhoolne ja nii kentsaka struktuuriga, pisikestest killukestest koosnev, sealt oli esialgu raske leida seda suurt lihtsat lugu […] Ja ärge saage valesti aru, ma ei kritiseeri, see tekst lummas mind omal moel oma segaduses. […] Ja toimetasin muust loost välja peaaegu pool mahust, igasuguseid killukesi, sest muidu oleks raamat olnud lihtsalt liiga paks. […] Tabasin end ka mõtlemast, kuidas on kunagisest “Minu Eesti 1” noorest maailma-uudistajast saanud vana elukogenud mees, kes Eestisse sattunud maailma-uudistajatele nõu annab.” – Siinkohal vaidlen vastu. Ta võib küll Eesti klišeede osas väljamaa meestele nõu anda. Aga kui “Minu Eesti” esimese osa lõpus sirgub noormees justkui meheks, teades, et sünnib laps, see justkui ankurdab ta vastutusrikka ja tundliku lapsevanema rolli, kellele võib toetada, siis tekib siin tunne, et 40. eluaastale lähenedes on alles vaid pidetu laps, mitte elukogenud muserdunud (keskealine?) mees. Kuid reaalsuses on ta ju siiski täiskasvanud mees ja isa, kellele peab saama toetuda? Ja need käärid kiskusid justkui kogu raamatu vältel. Tekkis tunne, et need paar kohta, kus laps(ed) oli(d) raamatusse sisse kirjutatud, oleks võinud vaat et välja jätta, et ei tekiks tunnet, et kuskil kogu selle raju teismelise- või noorukielu taustal võiks peituda pereisa (olgu, vaid pesu kuivama riputamise stseen – see pädes igati, aga siis oli muu veidi teises väravas).
  • Intervjuu autoriga Sakalas.
  • Intervjuu autoriga MihkelRaua ja LiisLusmäe saates (mis-iganes-selle-nimi-on).
Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 11. Justin Petrone “Minu Viljandi. Tagasi alguses”

  1. Mae ütles:

    Ma ütlen siis põlise viljandlasena sõna sekka 🙂 Minu Viljandi see ju ka ei olnud (Viljandi mõttes siis, lugeda oli ikka tore), aga teisalt on üsna silmiavardav, missugust rahvast seal veel elab. Et nagu üllatusmoment või nii 🙂 Ähmaselt ju tead, et seal Aida ja Waldorfi ja Rohelise Maja kohviku ümbruses neid ringi luusib, aga mis elu nad tegelikult elavad, millest mõtlevad-unistavad, milliseid sihte seavad, mida söövad-joovad (naljata, macchiato on vist enim kasutatav sõna raamatus :)), ses suhtes hariv.

  2. S ütles:

    Nojah, ilmselt oleks selle hariduse võinud 50 leheküljega edasi anda….

    Aidas kohtumine tundus autorile samas suht neutraalne (umbes, et siis ei hakka kõik rääkima) ja see punt polnud teda justkui omaks võtnud veel – päris lõpus nagu miskit susises.

    Mina ikkagi, pean tunnistama, pettusin.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s