14. Lena Andersson “Dottern. En berättelse om folkhemmets upplösning”

Minust Lena Anderssoni raamatute austajat siiski ei saa. Seega tõmban tagasi ja püüan vähem kirjutada. Lisan, et mul on tema vastu siiski positiivne eelarvamus ja asusin lugema üsna suure õhinaga. Ta tundub tark, ta käis Tartus kirjandusfestivalil esinemas ka ja jättis hea mulje. Aga lugedes oli pisut selline tunne, nagu loeks Exceli tabelit. Ideeraamat. Vaja on selgitada mingit filosoofilist või ideelist tausta, selleks on need toodud tegelaste kohtumistesse ja vestlustesse. Tihtipeale väga suurt ebamugavust tekitavad, karjuvalt vastikud kohad (söömishäire, Rootsi noore ülbus USAs lapsehoidjana pere juures ametiühingu kombel õigusi nõudmas – et saaks otsustada, millised tööülesanded talle siiski sobivad; alandlikkus ja allaheitlikkus sõprade suhtes, kes temasse halvasti suhtuvad). Kõik oli olemas, aga inimlikkus või miski, mis lugejana puudutab (viib eemale filosoofilisest lugemisest), ilmnes alles lõpus. Ilmselt ongi tema eriline kunst näidata, kuidas ta E-tähega peategelastel on vastik, kuigi nad sellest ise aru ei saa (lõpp eristus, sest siis paistis, et peategelane on leidnud oma elemendi ja tunneb ennast seal hästi). Seekord siis Elsa, eelmise raamatu Ragnari tütar. (Mingi osa mu mäletamist mööda kattus, aga võib-olla mäletan valesti). Lugedes tundus, et tegu on osaliselt autobiograafiaga ja lühike pilk ta elulukku (lapsepõlve) minu arust kinnitab seda. See on järgmise põlvkonna lugu – nende lugu, kellel polnud ees mingit põlvkonda, kelle järgi saaks elada, kõik teed olid valla – tee, mida tahad. Nagu Josefin de Gregorio Holmström SvD-s kirjutab:

Det finns få svenska författare vars verk är så rakt igenom idédrivna som Lena Anderssons. Att läsa henne är alltid att lära sig något, att ta del av en världsbild som framträder så klart och tydligt som om den skulpterats ur marmor.  [—]

[…] mycket typisk Lena Andersson-roman: intellektuellt spänstig, stundtals obekväm, alltid kompromisslös. […] hennes sorgesång över folkhemmets fall är helt igenom präglad av logisk obönhörlighet. Det gör den här romanen givande att läsa, även om persongalleriet ibland framstår som något stumt. Elsa, Ragnar och de andra är främst bärare av idéer; de är ett slags arketyper eller allegoriska figurer. Och det är gott så. Man behöver inte hålla med Lena Andersson för att njuta av hennes formuleringskonst och klartänkthet. (Ütlen vastu: mul ideede vastu pole midagi, aga just kuidas neid näidatakse).

Lingid:

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s