Selle raamatu lisasin oma lugemisnimekirja juba mõne aja eest. Panin raamatukogus järjekorda. Nüüd siis tuli ja tõesti – ühe õhtuga lihtsalt neelad ja tunned tuge ja häid mõtteid. Ma tõesti üldse ei tea, kuidas selline raamat võiks mõjuda ateistidele, aga kui mõte Jumalast pole võõras, siis on tegu raamatuga, mida tahaks oma öökapile. (Arvan, et niisamagi) Süüvimata tausta, arvasin, et tegu on jutlustega. Alles lõpust lugesin, et need lood on Edasis ilmunud (ma ei tea, see ajakirjanduslik välimus ja see fakt mõnevõrra kuidagi muutsid mulje maisemaks). Igal juhul on siin väga lihtsad arutlused, mille taga on väga sügavad teadmised ja oma loomult lihtne õpetus armastusest. Lihtsus aga ei muutu labaseks ega liiga klišeeks. Siit oleks paljutki tsiteerida, aga jäid üles märkimata. Mistõttu pole mu soovitusest millestki kinni hakata.
Aga mind valdav tunne oli mh, et sellist “jumalasõna” on hea ja kosutav kuulda, siin on sees ka naiselikku hoolitsust ja halastust ja lihtsat inimlikkust. Paraku satuvad kirikuõpetajad meil muidu silme alla ja ajakirjandusse mingil muul põhjusel (mis pole alati isegi nende süü), mistõttu see võib paljusid pigem eemale peletada. (Samas – Toomas Pauli kirjutised on ka kosutavad ja õnnistavad kuidagi ja võivad tavainimese silme ette jääda).
- Edasi lehelt saab järele vaadata raamatuesitluse vestlust.
- Intervjuu autoriga – ka väga kosutav.
