17. Niklas Natt och Dag “1794”

Selle raamatu puhul üllatas mind kõige enam asjaolu, et see oli Tartu Linnaraamatukogus olemas. Milline luksus. Esimene osa (1793) jättis ju nii-ja-naa mulje – just kogu õõva ja jubeduse tõttu. Ei osanud päris suhestuda (ja Ene Mäe tõlge juba esimesest leheküljest peale lihtsalt hämmastas oma headuses). Seekord olin valmis kõige hullemaks ja võib-olla tänu sellele ei pannud miski mind nii väga üllatama. Pigem kuidagi põnev, kuidas kirjanik suudab sellist õhkkonda ja troostitust edasi anda. Ja olgem ausad, esimesed 100+ lehekülge olid ju lihtsalt kurjakuulutavad – noor poiss Erik Tre Rosor saadeti Rootsi Berthelemy kolooniaasse (ingl.k link). Rootsi (ja ka Eesti) lugejale üsna hariv meenutus “rahumeelse” riigi koloniaalsest ajaloost ja orjakaubandusest. Ja kuigi esimese osa jutustab Erik Tre Rosor Danvikeni haiglas, kust ta võtab ette jalutuskäigu kõrvalasuvasse hullumajja, muul ajal aga kirjutab oma mälestusi sellest, mis juhtus. Kuidas ta armus lihtsasse tüdrukusse, kuidas ta kaugele Kariibi mere saarele silme eest ära saadeti, mida tema oma lihtsameelsuses nägi, mida tunnetas tema veidi teravama taibuga nõbu, mis mõistujutu kõneles arst. Naasemine koju pärast isa surma, pulmad ja õudne hommik.

Järgmised lood (üle ühe) lähtuvad sellest, mida võtavad ette palt Cardell ja kadunud Cecil Winge vend Emil Winge. Ja kõrvalliinina jookseb sisse Anna Stina Knappi edasine lugu ja kuidas Mickel Cardell teda aidata püüab. (Üks osa raamatust räägibki hoopis Anna Stina Knappi loo). Ja ma olin juba kuskilt arvustusest lugenud, et palju kergekäelisi surmasid pudeneb kirjaniku sulest – mistõttu ma väga ei lootnud millelegi. Üldine moraal muidugi oligi kuidagi selline, et kõige õilsamad on määratud viletsusse oma positsiooni pärast ühiskonnas, moraal laostub pigem nendel, kellel on vähegi võimu kellegi üle.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et tegemist on suurel määral olustiku- ja ajalooraamatuga. See, et sinna on sisse toodud erinevad üksikisikud oma lugudega, aitab ajastut (seda ühte aastat) paremini edasi anda. Näiteks Gustaf Adolf Reuterholm, Gustaf IV Adolfi eestkostevalitsusaegne tegelik riigijuht (1792-96), pärast Gustaf III surma maapakku saadetud Gustaf Mauritz Armfeldt, Armfeldti armuke ja hertsog Karli silmarõõm Magdalena Rudenschöld…. Või näiteks, et kohvijoomine oli ametlikult keelatud – kohvi juures hakkavad inimesed jutustama ja igasugu kuulujutte levitama ja gruppidesse kogunema, mis mõjuvat halvasti. (Sellel lingil öeldakse, et pigem siiski kaubanduspoliitilised põhjused – et liiga palju raha läks riigist välja igasugu importkaupade peale ja et talumehed ei jääks oma sissetulekust ka ilma).

Eks pean laskma veidi settida, aga tundub, et seekord lähenesin pigem teose kunstilise väärtuse vaatenurgast ja mind paneb imestama, kuidas ta suudab ühe aasta läbi paari loo nii elavaks muuta. Just toonases Stockholmis (ainus asi, kus pani kõrva kergitama, olid suvel sündinud lapsed, kes varasügisel juba istuvad näiteks).

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s