21. Selma Lagerlöf “Jeruusalemm” (I-II)

Järgmine lünk mu lugemisvaras. Hankisin selle raamatu ja imekombel sain lugemisseisakust üle (vahepeal üks rootsikeelne läks paraku tagasi riiulisse, juba teist korda!). Vaatan, et ka tänapäevane väljaanne on olemas, isegi kenasti alla hinnatud. (Gutenbergist tasuta loetav. proejekt Runebergist ka)

Raamatu ametlik kokkuvõte kõlab:

Romaan, mille tegevus toimub möödunud sajandi viimasel veerandil. Romaani esimeses osas kujutatakse ärkamisliikumise teket ja kujunemist ühes Dalarna kihelkonnas, mille tagajärjel suur hulk selle asukaid rändab välja Palestiinasse, teises väljarännanute saatust Pühal Maal. Sündmustiku keskpunktis on kaks noort inimest: vanast auväärsest soost talupoeg Ingmar ja tema mõrsja Gertrud. Talu säilitamise nimel hülgab Ingmar Gertrudi, kes liitub väljarändajatega. Rohkete kannatuste järel leiavad mõlemad uue maise õnne.

Lagerlöfi lugedes on tore jälgida tema jutustamisoskust, tema jutustamisrõõmu. See, kuidas ta on kord ühe tegelase, siis teise peas. Kuidas mingitel hetkedel räägitakse mõni vana lugu, mis on kellegi perekonnaga seotud. Kui palju on tavapärast igapäevaelu ja kombestikku (kasvõi söemiilid või suvine karjatamine ja elu metsas). Ja siis kõik ta tegelased, kes on läbini üllad ja õilsad. Kuigi väljarändajad põhjustavad paljudele suurt meelehärmi ja rikuvad nende elud, kannustab neidki siiski õilsus ja Jumala kutse. Mõistan, et paljudele tänapäeva lugejatele võib see “usupimedus” tunduda ärritavana. Eks oli mitmes kohas valus lugeda eneselgi, aga Lagerlöfis ei pidanud pettuma. Mulle tema kena lõpplahendus meeldib. Ka tema intriigid on sellised, mis kõiki õilistavad, kutsuvad leplikkusele ja mõistmisele. Lisaks panevad need mõtlema oma juurte olulisusele – ja leppimisele sellega, et mõni tunneb oma juuri vaimses maailmas ja seega Jeruusalemmas elamises, teised aga maas ja metsas ning jõgedes, mida harides ja tehes nad endale elatist ja õigust siin ilmas elada välja saavad teenida. Samuti kummitavad vanad lood erinevatest peredest. Ja loomulikult on endeid täis unenäod, lisaks laevahukk ja mõne inimese imeline pääsemine, muud imed. Mul on ikkagi raske kordamata jätta, et see muinasjutuvestja stiil on Lagerlöfil ikkagi väga tugev, olgugi et teda tõesti poleks mõtet pidada pelgalt muinasjututädikeseks.

Leidsin, et vanaraamat.ee pakub pikema kokkuvõtte:

1. osa: Dalarnas
2. osa: Pühamaal

Käesoleva suurteose käsitlusalaks on talupojaelu Rootsi lähemas minevikus. Huvi tulipunkt koondub vanimale taluritesuguvõsale kogukonnas, Ingmaripoegadele, kes mitmesugustel põhjustel on kaotanud oma endise pärisomandi, säilitades tugevaina vaid perekonna vankumatud vanad traditsioonid.
Suguvõsa viimane järeletulija, noor Ingmar, asub nende pühaks peetud kommete sunnil talu tagasi võitma, loobudes selleks koguni oma armastatust ja naides rikka mehe tütre, kelle kaudu ihaldatud talu pääseb jälle tema valdusse.
Varanduse tagasivõitmine aga ei vabasta teda igatsusest kaotatud armastuse järele ega südametunnistuspiinast armastatule valmistatud kannatuste pärast.
Selle isikutragöödia taustana kujutatakse paikkonda vallanud lahkusu arenemist võimsaks liikumiseks, mis kulmineerub massilises väljarännus Pühamaale. Esimene köide lõpeb haaravate stseenidega maasse kiindunud talupoegade lahtirebimisest oma kodukohast, pidulik-leinalise akordina eksalteerunud vaimu võidust maiste ihade ja vajaduste üle.

Romaani teine köide kujutab väljarännanud rootsi talupoegade elu Pühamaal. Unistatud Jeruusalemm osutub kirevaks, räpaseks Idamaa linnakeseks, milles keeb väiklane võitlus igasuguste, kõigist maailmakaartest siia kogunenud ususektide vahel.
Rootsi koloonia satub siin üldise tagakiusamise alla, kaotab hulga oma liikmeid taudide läbi, kuid püsib koos ja on õnnelik, tohtides elada maal, millel on kõndinud Lunastaja.
Romaani peaintriigi jätkuna kujutab romaani teine osa Ingmaripoja saabumist Jeruusalemma, kus ta oma hüljatud kallima tagasi kodumaale kavatseb viia. Teos lõpebki nende kahe tagasipöördumisega kodumaale – küll koos, kuid selleks, et seal elama hakata lepitatud elu, kumbki eraldi: Ingmar Ingmaritalus oma naisega, kelle iseloomusuurust ta alles kaugel viibides täiesti mõistma ja armastama on õppinud, ning Gertrud, ta endine kallim, noore taluriga, kellega ta soetab vaikse kodu.

Selle vana tõlke lugemine oli mõnus. Ilmselt on uues nii mõnigi asi teistmoodi. Siingi oli teises osas alguses “pärsikad” ja siis hiljem juba “persikud”. Üldiselt viskasin GoodReadsis ka maksimumtärnid, sest sellist klassikat ei oska teistmoodi hinnata. Hindamiskriteeriumid on justkui teised. Mulle meeldis. (Mul on väga vanast ajast isegi mingi film VHS-il olemas, aga ma arvan, et filmina ei tahagi seda näha. Lagerlöfi tugevus on just selles jutustamisrütmis).

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s