23. Lauri Sommer “Lõputu soovid”

lc3b5putu-soovidLeidsin selle raamatu lihtsalt uudiskirjanduse riiulist – tore, et selline riiul on, sest muidu pole kuulnud ega näinud. Muidu ei oleks teadnud laenutada. Lugema hakates valdas mind jälle sarnane tunne nagu “Kolm yksildast” puhul. Elevus, tunne, et “kust see siis välja tuli?”. Väljaandmisaasta on 2020, aga kulka nominatsioonide hulgas ei märganud – ehk tuli aasta lõpus välja ja jäi hallalale? Tihtipeale loen/sirvin ajakirjanduses aastalõpu raamatusoovitusi – seal ka ei märganud.

Algatuseks kopeerin raamatu ametliku tutvustuse, milles öeldakse põhiline juba ära:

Lauri Sommeri jutukogu “Lõputu soovid” jälgib inimeste teadlike ja teadmatute tahtmiste mõju nende eluteele. Varaseima pala “Pärlipyydjad” tegevus toimub 18. sajandi Võrumaal. Eraldi teema on Lõuna-Eesti maastike loodusmaagia, kus segunevad geoloogilised tegurid ja geomantilised anomaaliad, maastikku jäädvustunud endiste põlvede jäljed ning nyydsete asukate taju. Pisut mytoloogilise nurga alt on käsitletud ka endiselt kirgi kytvat metsateemat (“Yyse massinaga mõtsah”). Avapala “Rita” räägib Andrei Tarkovski yhe lemmiknäitlejanna Margarita Terehhova elu- ja filmitegelikkuse segunemisest (eriti filmis “Peegel”) ja seostest Eestiga (siin filmiti “Ainult Hulludele”). “Rita” Viljandi-episoodile järgnevad mälestusliku myndiga jutud sellest linnast, heiastub noorena surnud sõbra Mihkel Ehala elu ja teise sõbra Valner Valme 30 aasta tagune lause linnatänavail sõitvast trammist kujuneb yheks omailmaks. Raamatu lõpetab totemistlik serenaad “Kureneiu”. Neid lehekylgi ehivad Toomas Kuusingu filigraanselt sõgedad linoollõiked.

Pean tunnistama, et just Rita Terehhova jutt raamatu alguses paelus mind, nii et jäin seda lugema. Ma tõesti imestan, et ma ei olnud veel kokku viinud “Ainult hulludele” peaosalist musketärifilmist tuttava Mileediga. Ja nii sommerlikult oli kogu lugu kirjutatud kuidagi õhuliselt, ilusas keeles, õrna puudutusega. (Ja tegelikult ka asjaolu, et see Eesti film läks mulle kunagi teismelisena vaadates väga hinge, nii et mäletan siiamaani, kuigi ma ei usu, et olen seda pärast uuesti vaadanud).

Samamoodi mõjus ka “Kureneiu” – muinasjutuline, samas justkui tõeline. Silme ette kerkis muidugi endine naabrinaine.

Nägin või taipasin, et ta käib linnuks. Sellise rännu eelõhtul kylmutab ta oma Facebooki konto, lylitab telefoni välja, pakib seljakotti passi, läptopi, pangakaardi, termose, matkapanni, tikke, kirjamapi, tindipoti, rohelist teed ja kuivatatud puuvilju. Kirjutab reede õhtul jõudvale emale lühikese asjaliku kirja. Paneb Kafkale kööki heldelt krõbinaid ja juua. Jalutan hämariku eel kylast välja rappa. Jätab kleidi, kampsuni, koti ja fotoka suure kivi peale, kust need öö jooksul aegamisi hajuvad. (lk. 127-128)

Omamoodi oli tõesti ka tuu võro ja eesti keele vahel kõikuv lugu “Yyse massinaga mõtsah” – metsa kättemaks harvesterijuhile öisel raielangil. Või vanaema, kes enne magamajäämist õukat võtab, istub, käed süles, ja mõtleb. Või mööda Viljandit liikuv tramm – osalt muidugi ajastu- ja inimestepõhine – eks viljandlased tunneksid end seda lugedes rohkem omas elemendis. (Seetõttu meenutas mulle Heinsaare Tartu lugusid. Selliseid unenäolisi, ometi geograafiliselt seotuid). Samamoodi on siin kindlasti palju äratundmist võrokestele.

Ning tõesti tuleb veel märkida, et see on ILUS raamat. Lugedes just mõtlesin jälle neile, kes eelistavad keskkonna ja kõige muu pärast e-raamatuid. Selline raamat oleks e-raamatuna täielikult poolik (et mitte öelda mõttetu). Juba selle käeshoidmine on elamus, siis kaanefoto 19. augustist 1923 (Aimi Hollolt). Või nt lk. 7 kaader filmist “Ainult hulludele” – kui ma raamatu avasin, tundus mulle, et seal on mustvalge pilt pilvedest (umbes). Eks raamat oli silmadele lähemal ka – eemalt on kenasti näha Toompere ja naisterahva pea. Lõpetuseks Toomas Kuusingu linoollõiked – elektroonilises vormis poleks ju kaugeltki see.

Eks pisut kahju on, et ilmselt läheb kõik peagi meelest. Jääb ainult tunne. Luuleline.

  • Triinu Meres on kirjutanud ka Sirbis pealkirjaga “Ilus raamat”. Näiteks kirjutab tema: “Mu sõrmed ei paindu kuidagi „jutukogu“ kirjutama. Näen luulet, näen luule sügavamat olemust, mis siis, et isegi väga vaba värssi leidub tekstis üsna vähe. Baudelaire’il olid „Väikesed poeemid proosas“. Lauri Sommeril on „Lõputu soovid“, mis kõlab vähem nõudlikult, rohkem luuleliselt ja teeb surnud prantslasele ärtust ära.”
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s