29. Nina Lykke “Surmahaigus” (Full spredning. En legeroman)

surmahaigusKui ma seda raamatut esmakordselt nägin, ei kutsunud lugema. Just pealkirja pärast – kuidagi ennustab täielikku masendust. Seetõttu pean kohe algatuseks ütlema, et ärge laske pealkirjal end mõjutada! Täiesti lahe lugemine oli. Pigem 50+ naisterahva jamasse sattumisest, kui ta eneselegi ootamatult abieluvälise armulooga algust tegi. Ja seda jätkas. Ametilt on ta perearst ja kodust välja kolides jäi salamisi nädalaks oma perearstipraksise kabinetti elama. Ilma et keegi kolleegidest oleks aru saanud. Sest eks teinekord peavadki arstid tulema liiga vara tööle, et valmis jõuda, omavahel saab veel naljatada: “samahästi võiks siia kolida.”

Seega on kogu lugu turvaline lugemine abielupaaridest, kellel väliselt paistab kõik korras olevat. Isegi peategelase Elini arust ei ole neil Akseliga midagi viga – mees tegeleb iga vaba hetke jooksmise ja suusatamisega, maratonidele registreerumise ja uue varustuse hankimisega, naine vahib liiga palju seriaale, joob liiga palju Chablis’d ja kogu majapidamine ja koristamine on tema peal. Nad ei tülitse. Ja vanemaks saades on tekkinud tunne, et teatud ihasid neil lihtsalt enam polegi – ilmselt vanusest. Siis aga tekib ootamatu ja planeerimata suhe oma endise kallimaga (Bjørn). Ja arusaam, et just selline impulsside hankimine väljaspool kodu parandabki ka suhet Akseliga. Kuniks kõik lolli eksituse tõttu aasta hiljem välja tuleb ja ta kodust välja kolib.

Vahele on pikitud lood patsientidest, kes ta vastuvõtul käivad. Omamoodi on neid muidugi tore lugeda – mõnus on kaasa noogutada, kui nõmedad on inimesed. Rahulikult salamisi podiseda. Et mis mõttes – meil ümbermaailmareis planeeritud ja rasedus tuleb katkestada. Ja muud sellist. Teisalt on muidugi alati õudne mõelda, et teinekord arstid ilmselt podisevad midagi ka mu enda kohta, kui ma mingite ebamääraste valudega püüan neilt uurida, mis põhjused olla võivad. Üldiselt on paljudki siinsetest haiguslugudest seotud samuti mingite peresuhetega (lahutused, armukesed, raseduse edasilükkamine, keskealiste ülekaaluliste meeste enesehügieen, ülekaalulised ärahellitatud lapsed jms).

Kokkuvõtteks ütleksin, et just kuidagi … kosutav (? võib-olla kõlab liiga positiivselt ja lootusrikkalt selline sõna). Sugugi mitte kuigi diip ja üldse mitte liiga masendav. Pealkiri eksitab (sellepärast panin ka originaali pealkirja). Soovitan kindlasti lugeda ka teiste kokkuvõtteid, neil on nagu tabavamalt.

Ja tõlge väärib äramärkimist. Tõlkija Sigrid Tooming. Tekst voolab kenasti, aga täiesti ootamatult on sees sõnu, mille tähendust ei tea, võid vaid aimata (kontekstist). Julge temast neid kasutada. Mõned näited: “vaheseinad pole enam tihedad ja kõik aina noidleb ja ootab,” (lk. 13), “ajada keel suust välja ja seda heilutada” (lk. 31), “nippida klaasike kuiva valget veini” (lk. 50 ja ka mujal), “olen lasknud tal kõik need aastad meruldada” (lk. 84), “ikka veel hõljub seal grupi peal oleva Paksukese õrn lemu” (lk. 138). Teinekord lihtsalt paneb kulmu kergitama, kui lennuhirmu all kannatanud proua nimetuseks saab minategelase suus “Lennuhirmutar” (lk. 102) või liibuvate pükste kohta loen “nahkamööda pükstega keha” (lk. 98). Omaette küsimus, miks sotsiaalmeedia on muutunud ühismeediaks (miks mitte? äkki võiks kasutusse võtta? nt. lk 39 ja mujal), või Facebookis “endale sõbraks teinud” “sõbraks võtmise” asemel (lk. 68 ja mujalgi). Üldiselt julge igal juhul.

  • Annika Aas kirjutab linnaraamatukogu blogis;
  • Mart Juur Prillitoosis;
  • ALuik luges;
  • Mae luges ja kirjutas kenasti kokkuvõtvalt: “Põhimõtteliselt on raamatus läbivalt kaks teemat. Suhte/abielu argipäev + abielurikkumine. Ja tõepoolest, kõik võib alguse saada kõigest ühest süütust sots.meedias tehtud klikist. Mu meelest tõetruud kirjeldused ses osas. Sinna juurde kõik need muud tänased levinud probleemid: elukeskkond, suhted naabrite ja lähedastega, põgenemine sõltuvustesse (olgu selleks sport või alkohol), näilisus vs. tõelisus, mida esitletakse sotsiaalmeedias jne.”
  • Kultuuritarbija 60+ kirjutab: “See raamat võiks olla meelelahutuslik abielurikkumise lugu. Aga ei ole – on aus, irooniline sissevaade keskealisuse olemusse. Kuna peategelane on perearst, siis kohati küünilisuseni ulatuv patsientide analüüs.”
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s