Raamatupoes ringi vaadates jäi see raamat silma, tellisin raamatukogust, sain kohe kätte. Lugesin ka kiiresti läbi (ühe päeva lugemine). Selgub, et juba 3 aasta tagune väljaanne – 2018.
Kaalusin ka võimalust, et ma panen selle pealkirja lihtsalt loetute nimekirja ja ei hakka kirjutama. Siin on palju riivamisi vihjeid, millest tundub, et tekib mingi sisu, riivamisi ja vihjamisi sügavam mõte. Peategelane on kalligraaf Eda (perekonnanimega Jaanson vist), kes on üksik naisterahvas. Järjest tekib mingeid uuri inimesi ja tegelasi: Janeki näituse avamine, Siimu raamatuesitlus, keegi Kadri helistab ja palub mingit logo moodi asja, siis õpilased. Paraku ehmatas otsustavalt keskel külaskäik ühe õpilase juurde – see oli kirjutatud sellise liialdusega, et kadusid igasugune usutavus, nüanss ja vihjamisi mõtted. Sealt edasi kaotasin usu. Kui lõpuks välja tuli, kes auaadressi tellis (lihast ja luust inimene, uusrikas…. täielik labasus), kukkus arvamus kolinal. Ja need üsna paljud inimesed ja tegelased justkui ei teeninud enam mingit erilist eesmärki. Muinasjuttude järgi elav neidis, mereteema läbi kajaka, läbi Robini, kes jääle tähti uisutama läheb ja õnneliku vea tegemisel lõpuks sureb. Justkui palju toredaid mõtteid, millest ükski nagu ei seostu järgmisega ega moodusta tervikut. Vabandan, aga minule ei meeldinud paraku.
- Janika Läänemetsaga Sirbis ma paraku ei nõustu;
- Kaks aastat tagasi on ka Peeter Helme veel arvamust avaldanud, aga eks kõlab ka läbi, et keegi ei taha toredale inimesele midagi pahasti öelda.
- Mae Lender on justkui ausam.
- Laiapea on positiivsem.
SEHKENDAMINE 