35. Sally Rooney “Normaalsed inimesed”

normaalsed-inimesedSain mingil ajal juhuslikult teada, et see on Rooney uus raamat. Sest ma ei mäletanud, mis eelmise raamatu pealkiri oli – sarnane nägi välja (Vestlused sõpradega, selgub). Seekord lugema hakates tundus, et lugu läks kenasti käima, jutt ei olnud peenutsev, peategelasteks on lõpuklassi noored, põhiliselt Connell ja Marianne. Marianne on selline, kellega keegi ei suhtle, kes hoiab omaette, kellele teiste arvamus korda ei lähe, kes on väga tark, muudkui loeb. Rikkast perest. Ja Connell, kelle ema käib Marianne’i majas koristamas, on popp poiss, samas väga tark ja loeb palju. Esimeses peatükis oli raske isegi nende vanusest aru saada, sest üks sõi köögitööpinnal istudes šokolaadikreemi, teine seisis ja punastas muudkui, sel ajal kui ema tüdruku juures koristas (pigem et “ema võttis poja tööle kaasa” kui et “poeg on autojuht ja sõidutab”, mis oli tegelikult). Pigem sellised varateismelised tundusid.

Siis hakkas lugu liikuma, iga peatüki vahel oli möödunud mõni kuu või pool aastat. Marianne’il ja Connellil tekkis salasuhe, koolis nad teineteisest välja ei teinud. Tekib ilmne armastus – ja siis kutsub Connell lõpuballile Racheli. Ja Marianne lõpetab kooliskäimise (tegeleb distantsõppega, võib öelda). Justkui lugu liigub veel. Lähevad ülikooli, kus rollid muutuvad, väikelinnas popp poiss tundub kõikidele omamoodi vanaaegne, maakas ja nunnu, seevastu keerleb seltskonnaelu Marianne’i ümber.

Edasi aga niimoodi jääbki – pidev armastus teineteise vastu, vahepeal isegi suhe, kui mingi arusaamatu jutu tõttu lähevad lahku, kuigi kumbki ei taha. Tundub, et inimesed, kes teineteist nii lähedalt tunnevad, on äkki võõrad või teismelised, kes veel teineteisega rääkida ei julge. Kokkuvõtteks ütlekski, et ikka jubedalt hakkas tüütama. Lool ei olnudki arengut, kõik seisis paigal. Kirjeldamiseks sobiks tähekombinatsioon bla-bla-bla. Kuna iiri masendust viskas sisse, siis aimasin lugedes, et kuna nii selgelt teineteist armastav paar on pidevalt lahus ja teiste inimestega, siis peab tulema mingi traagiline lõpp (lõpu poole on mõlemad üsna depressioonis ka juba, peaaegu kliinilises), aga ei, siis said kokku, nendest sai paar. Ja viimane peatükk – kas tõesti vihjas see, et samasugune lõputu kokku-lahku jääb korduma (kui Connell peaks New Yorki minema)?

Nii selgest tajun, et see on minust noorema põlvkonna raamat. Et mina pole algusest peale sihtrühm. Ma täitsa tunnen, et võib olla noori, kellele niimoodi meeldib lugeda. Sest teatud pinge on ju õhus, ootad, kas nad siis saavad kokku, mis toimuma hakkab. Aga arengut pole ja inimlikud moraalinormid oleksid justkui igati kadunud – ka asi, millest mina aru ei saa ja millist kirjandust ma pigem ei loe.

  • Eia Uus räägib viisakalt, et saab aru, miks raamatut selline edu saadab, teda köidab sealne viis erinevaid intiimsusvariante kirjeldada, lisaks võimuvõitlus ja klassiühiskonna teema. Samas möönab, et liiga must-valge kohati.
  • Kaisa Potisepp on kohati Eia Uusiga nõus, ent leiab, et usutavalt kirjeldab noorte mõttemaailma, “avab autor siiski oskusliku inimlikkusega noore hinge rõõmud, hirmud ja heitlused ning loob soodsa pinnase kaasa elamiseks ja, miks ka mitte, samastumiseks.” Ta toob välja, et “kui armastad, lase minna” jookseb läbi. Jah, jookseb, aga ma ei saa sellest aru – miks peaks hoidma eemale inimestest, keda armastad, ja suhtlema nendega, kellega ei meeldi (nagu raamatus läbivalt).
  • Sigrid Sünd kirjutab Tartu linnaraamatukogu blogis, et ilmselt sobiks kenasti raamatuklubides arutamiseks, kuna külmaks ei jäta ehk kedagi. Temagi tunneb, et on jälle teatud asju, millega liialdatakse (tema eelmises raamatus püüti liialt diipi panna ja mingeid intellektuaalseid teemasid mainida, nagu see teeks jutustuse iseenesest kuidagi intelligentsemaks).
  • Eleen Änilane kirjutab EPLis põhjalikult, võtab nii plussid kui miinused kokku. Arvab, et eks me näe, kas temast ikka saab klassik, kes ajale vastu peab. Noorteromaan, klassikaline, on toredaid kohti.
  • Kristina Ruder kirjutab Sirbis: “„Normaalsed inimesed“ on kaasa­kiskuv, selge ülesehituse ja sügava sisuga jutustus. Teos annab sõpruse, armastuse, seksuaalsuse, populaarsuse ja õppimise kaudu realistliku pildi kogu ühiskonnast. Rooney teksti iseloomustab lugemiskergus, emotsioone lahatakse teravalt. Romaan ärgitab vaatama iseendasse, nägema end oma siseilma peeglis, mitte ühiskonna kõverpeeglist. Me oleme ise oma elu peremehed.” ja “Tegemist on mitmetahulise teraapilise romaaniga.” Tema arvamusega langeb minu arvamus kõige vähem kokku.
  • Sõberraamat luges ja vaatas ja seriaali.
  • ALuik on ka ikkagi pigem positiivne.
  • Maele ka meeldib.
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s