40. Murakami Haruki “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”

murakami_jooks_kaas_312x206_18bleed_tf.inddLõpuks ometi sain mõne raamatu läbi (tegelikult sain vahepeal ühe veel, aga kirjutada ei olnud aega, panin lihtsalt nimekirja). Ilmselt sellepärast, et lühike raamat. Autor andis selle raamatu välja juba üle-eelmisel kümnendil ehk 2007 (14 a tagasi), eesti keelde tõlgitud nüüd (tõlk. Margis Talijärv). Pealkiri on inspiratsiooni saanud Carveri raamatust “Millest ma räägin, kui ma räägin armastusest”.

Lugemine läks lobedalt ja kiiresti, aga minu raamat see mingitpidi ei olnud. Jutud jooksmisest lihtsalt ei paku üleüldse pinget, isegi kui kirjanik püüab näidata maratonijooksmist teatud paralleelina loomingulist tööd tegeva inimese ülejäänud tööga, milleks on vaja rutiini ja vastupidavust, enesedistsipliini. Mind lausa häiris kirjeldatava toon – kirjutamine endast läbi mingi vabandamise või selgitamise, et “ega ma arva, et ma kuidagi teistmoodi olen” või “ega ma taha öelda, et ma olen tublim kui teised”… Mingil määral võltsvagadus. Ta kordab, et ta ei tee seda kellegi võitmiseks või tulemuste jaoks, ometi tegelikult võitleb ta väga kõvasti mingite tulemuste eest (kasvõi enda omadega), need on talle tähtsad, ta on tujust ära, kui tulemus on kehv või midagi juhtub….

Kõige markantsemana jäi silma lk. 88 (kuigi sarnaseid, mõlemast äärmusest, oli läbi kogu raamatu):

Aeg-ajalt meeldib üldsusele jooksjaid pilgata: “Kas te tahate igavesti elada või?” Mina aga ei usu, et neid, kes sel eesmärgil jooksevad, oleks eriti palju. Pigem joostakse ikka selleks, et elada täisväärtuslikult, mitte selleks, et elada kaua. Kümme aastat aktiivselt ja kindla eesmärgiga elada on ju tunduvalt etem kui  kümme aastat lihtsalt sihipäratult mööda saata. Ma arvan, et jooksmine aitab sellist asja vältida. Ma usun, et paljud jooksjad nõustuvad minuga, kui ma ütlen, et jooksmise põhiolemuseks on oma isiklike võimete piires kasvõi natukenegi kirkamalt põleda ja see metafoor kehtib ka elamise (ning minu puhul ka kirjutamise) kohta.

Ma käin oma Tokyō kontori lähedal asuvas spordikeskuses venitamas. See tähendab, et ma ei venita mitte ise, vaid kasutan selleks treeneri abi, lastes tal venitada neid lihaseid, mida ma ise hästi venitada ei saa. Mu lihased on pika ja raske treeningu tõttu kivikõvad, nii et kui ma neid aeg-ajalt venitada ei lase, võivad need enne võistlust üles öelda. Sa pead pingutama oma võimete piirini, aga mitte üle pingutama, sest muidu läheb kogu su vaev raisku.

Minu treener on noor, kuid väga tugev naisterahvas. See tähendab, et tema “abi” on valus, õigemini metsikult valus. Lausa nii valus, et tavaliselt olen ma end umbes poole seansi ajaks aluspesuni läbi higistanud. […]

Ta hoiatas mind, et kui ma samamoodi jätkan, siis lõpetan pea haiglavoodis. Väga võimalik, et tal on õigus. (lk. 88, tõlk. Margis Talijärv)

See ütleb nagu kõik – jooksmine annab elule mõtte, eesmärgi, saad põleda heledama leegiga – aga seda läbi pidevate jamade, häda ja valu. Kirjeldused maratonidest ja topeltmaratonist on tõtt-öelda üsna õõvastavad, kui lugeda sellel taustal, et inimene teeb seda enda RÕÕMUKS. Alati võib teha trenni enda rõõmuks, ilma et see käik läbi pideva valu, kannatuse, vormi ajastamise… ja ilma selleta, et sul võiks igal võistlusel mingi lihas üles öelda…

Soovitan seda lugeda ainult neil, kes jooksmisest (ja massilisest pikkade distantside jooksmisest) aru saavad ja sellega ise tegelevad. Minusugusele on pisut õõvastav.

  • Merit Maarits ERRis: “Selliste triviaalsuste sissetoomine liiga pikaks ajaks jätab tekstist, mis peaks olema lühiesseede kogu, liiga toimetamata ja blogilaadse mulje.” ja “”Millest ma räägin …” jääb igatahes stilistiliselt veidi plassiks ja sisult ka ennast kordavaks – kogumiku võinuks vormida näiteks üheks pikemaks ja tihedamaks esseeks.” – nõus.
  • Linda Järve kirjutab.
  • Laura-Marleene Jefimov kirjutab EPLis: “Murakamile meeldib jooksmist käsitleda väga filosoofiliselt, justkui kehtiksid jooksurajal ja argielus samad põhimõtted. Mingil määral on tal õigus. Põnev oli lugeda arutlusi sellest, millest inimesed joostes mõelda võiksid.” – ei ole nõus, tüütu ja üldse mitte kuigi filosoofiline minu arust.
  • Danzumees Jooksjas.
  • Urmas Vadi ei soovita. Tema arvustus on nii tore ja naljakas, ilmselt olen täiesti nõus!

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s