44. Nikolai Baturin “Maskide defilee”

65b8a397dd1480293115f8de4da9dc80_main_1Mul on hea meel, et ma julgesin lõpuks selle raamatu raamatukogust tellida. Ja veel parem meel, et jõudsin ka läbi lugeda. Nädala sees mitte, aga nädalavahetustel siiski. See on raamat, mida ei saagi tegelikult palju järjest lugeda, sest, nagu autor ise ka ütleb, on tegu “proosa luule essee” žanri ja vormiga. Proosalõigud vahelduvad mulgikeelsete värssidega/luuletustega. Ka proosalõigud erinevad – kursiivis kirjutatud vahelõigud on minavormis, kuuludes mõttelisse mõttekogusse, ehk “ME MASKI hooldekodu mõtistusse”. Peategelane on ME MASK, ehk peamine mask, kellest räägib raamat. Ka kõik teised tegelased on rohkemal või vähemal määral maskid – see on väga sümpaatne. Sest eks me olemegi maskid erinevates kontekstides ja erinevatel eluetappidel. Muide, defilee tähendab pidulikku möödamarssimist nt. paraadil. Seega ei tohi lasta raamatu pealkirjal end eemale hirmutada. 

Lugedes aga tunned, kuidas kirjanik on lausetesse pannud kogu keelepaleti ja muusika. Ta ei võta esimest ettejuhtuvat sõna, vaid leiab sobiva, mis tekitaks lausesse rütmi ja paneks lugeja tunnetama kirjeldatud kõikide meeltega. Lugedes loed tegelikult otsekui luulet või muusikat. Imelik seda niimoodi kirjutada – eks igaüks peab ise lugema ja tunnetama. Liiatigi arvan ma, et selline kirjutamisviis ei pruugigi igale lugejatüübile sobida – mulle just selline meeldib. (Mäletan, et “Karu südant” lugedes oli ka midagi sellist, ehk vähemal määral. Aga “Delfiinide tee” oli ka sinnakanti – selle raamatu lausa ostsin endale pärast lugemist. 

See on elulooraamat – ja lugege, kuidas kirjutada elust, ilma ebaolulistesse pisiasjadesse laskumata. Lapsepõlves on ME MASKI elus olulisel kohal vanaisa, Puhmhabe. Mereväes teenides värvikas mitšman. Geoloogiaekspeditsioonidel laagrist saadetud kokk Caruso – oli ta üldse olemas? Siia vahele jäävad esimene lapselik armumine, mälestused sõjast, esimene armumine ja põgenemine, naine ja abiellumine, servapidi riivatakse ka olmet. Tsitaate võiks omajagu välja kirjutada – puhtaid mõtteteri kui lauseid, mis on ilusad ja puudutavad. 

(Kui Aja definitsioone on tuhat üks – siis miks mitte veel üks: Aeg on narkomaan, kes elab valenime all meiega ühes Ruumis ega maksa makse.) (lk. 9)

(Elu on ikka kui koomiline kurbmäng, kus ainult viimane vaatus toob välja, kas tasus naerda ja nutta.) (lk. 89)

ME MASKILE meeldisid raha juures kõige rohkem pildid; nende kaudu oli raha piisavalt immateriaalne, et arvata see olemasolevalt olematute väärtuste hulka. (lk. 89)

Ma ei mõistnud seda siis, ei saanud selgeks elu jooksul, ja õpin seda veel nüüdki vana mehena: kus, kes on Too Hingeharija, too mõistatuslik “keegi (miski) iseeneses”? ME MASKI hooldekodu mõtistust.

AKNE ALL

Sadap või tiib, et sadap, 
või suutus vihmjald vinetep.

Sellegi väikse ilu, mis iiläss,
nüid ihmjass inetep.

Mida udutsembess lüüp akan,
sedä selgembess enge pääl.

Ek küll ei näe enämb vällä,
näeb sissi, mis sünnüp sääl. 

(lk. 100)

Pessimismi ei ole – on hooletu optimism. (lk. 207)

… järgnes jada aastaid, mis polnud justkui tema elust; mida ei saanud vältida ega asendada teiste aastatega. Las olla:

aeg külvata
aeg lõigata

Neil aastatel avastas ta nimelt, et armastus ja truudus ei olegi nii naiivsed; nood on orjapidamise maskeeritud, vastuvõetavaks muudetud vormid. (lk. 226)

Ja viimane peatükk, pealkirjaga ELU VÕIMALIKKUSEST PLANEEDIL MAA (lk. 265):

Usun, et kui peetakse tõde ja õigust ja välditaks hekatombe, on võimalik

ELU

PLANEEDIL

MAA.

Ülejäänud lisan pildina:

 

Lingid:

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s