45. Jonas Gardell “Ett lyckligare år”

ett-lyckligare-arElame huvitaval ajal. Alles eelmisel nädalavahetusel vaatasin pärast veinijoomist arvutist intervjuud Kerstin Ekmaniga ja otsustasin bravuurikalt selle raamatu tellida. Ühte raamatut pole mõtet üksi tellida, seega lisasin tellimusele veel kolm. Siis selgus, et Jonas Gardelli romaan oli alles septembris välja tulnud (selle aasta aprillis lõpetatud) – ja mul on juba loetud. Üleeile rääkis ta oma uudisteosest kirjandussaates “Babel” (mida ma saan oma arvutist Eestis vaadata). Selline maailm oli veel 30a tagasi mõeldamatu.

Ma ei ole selle raamatu kohta ise veel midagi lugenud, kuigi räägitud on juba küll. Seega asusin lugema üsna ametliku kokkuvõtte põhjal:

1879 skriver den kände filosofen Pontus Wikner en text han kallar Psykologiska självbekännelser. Manuset låses in i en blecklåda som enligt direktiven ska förvaras på Uppsala Universitetsbibliotek i minst 50 år innan någon får bryta förseglingen och läsa. Dess innehåll är så kontroversiellt och så skandalöst att enbart ryktet om den förseglade blecklådan skapar panik i Pontus Wikners vänskapskrets och man försöker utverka hinder för att blecklådan någonsin ska få öppnas. Ändå är det Wikners vilja att hans text någon gång ska publiceras. I en framtid när allt är förändrat. Han drömmer om ett lyckligare år.

[—]

Ett lyckligare år är den gripande berättelsen om de unga studenterna Pontus och Herman och deras omöjliga kärlek under andra halvan av 1800-talet. Det är den fantastiska berättelsen om några modiga ungdomar i en liten stad i Mellansverige under andra halvan av 1900-talet som bestämmer sig för att också de har rätt till lycka. En svindlande roman om kärlek i en tid när kärleken saknade språk.

Jah, ma näen nüüd küll, et ka siin on kirjas, et siin on juttu ka julgetest Rootsi “väikelinna” noortest 20. sajandi keskel, aga enne oli see minust kuidagi mööda läinud. Raamatu algus läks kiiresti, ma sain aru, et see põhineb osalt Pontus Wikneri enda märkmetel ja päevikusissekannetel, seega ma aimasin, et otsest õnnelikku lõppu tulla ei saa. Mind aga üllatas, kui pärast esimest osa oli vahel üks interluudium ning jätkuski Ronny lugu Örebros. Ja siis lõpuks Vanja lugu. Seega tegemist ei olnudki ühe, vaid 2,5 looga – Ronny ja Vanja tegutsesid lõpeks siiski ühes ringkonnas ja ühel ajal. Mingis mõttes on see romaani kujul kirja pandud homoseksuaalssuse positisiooni ajalugu Rootsis – Pontus Wikner tõukab oma armastatu ära ja sinna jääb kõik õhku. Ometi kirjutab ta “Psykologiska självbekännelser” käsikirja, mille palub koos teiste isiklike märkmetega pärast oma surma kindlasse lukustatud kassakarpi panna ning avada alles 50 aastat pärast ta naise ja laste surma. Lootuses, et kunagi on aeg, kui ka homoseksuaalidel on õigus õnnele sellistena nagu nad on. Pontus Wikner tegutseb 19. sajandi teisel poolel ja tema märkmed, milles avaldab oma homoseksuaalsuse, avaldatakse postuumselt 1971.

Vanja och Kerstin hamnade på Aftonbladets förstasida 27 mars 1971.See on aeg, mil toimub teine pool raamatu tegevusest. Ronny lugu. Vanja lugu. Kuidas Ronny teeb esimese ametliku geiklubi. Kuidas nad korraldavad esimese marsi, vaid mõnisada meetrit ja vaid 12 inimesega, Örebros. Ja hiljem 16-kesi Stockholmis – arvates ise, et see ei muuda midagi. Olles hirmul, närvis, tundes, et teevad midagi teistsugust. Ometi oli see alguseks millelegi, mistõttu järjest rohkemad inimesed võisid julgemad olla, võisid kapist välja tulla. Loomaks ühiskonda, kus homoseksuaalsus ei ole enam haigus ega kriminaalkuritegu, inimesed pole enam isoleerunud, ei tee ehk nii palju enesetapukatseid…. Oluline raamat – see tuli kirjutada.

Samas on sellel ikkagi üsna suur lokaalne pitser. Selles mõttes on tema triloogia (Torka aldrig tårar utan handskar 1, 2, 3 – mis oli vastupidiselt praegusele üks lugu kolmes raamatus – praegune kolm lugu ühes) justkui ligipääsetavam ja kõnetavam ka väljaspool Rootsit, kuidagi universaalsem. Seetõttu ma leian, et eesti keelde peaks tõlkima siiski selle triloogia – ühes köites.

Raamatu pealkiri tuleb Forsteri eluajal avaldamata käsikirjale kirjutatust: “pühendatud õnnelikumale aastale”.

PS. Vaadanud ära videointervjuud autoriga, olen ise ka liigutatud. Ta ise ütleb ka, et see on dokumentaalromaan, mis räägib ajaloost, mis on maha vaikitud (ca “miks mitte teha see kohustuslikuks koolides kui osa ajaloost” – mis on tõsi. Nagu naised on võidelnud oma õiguste eest, on ka homod seda teinud. Ja võidelda tuleb pidevalt, et ühed ei kukuks jälle tagasi kodudesse pliidi ja rusika vahele ja teisi aktsepteeritaks sellistena nagu nad on). Babeli intervjuus (nagu intervjuus allpool) vastab ta just sama hingestatult, miks ta pidevalt sama teemat nämmutab – Babelis nii emotsionaalselt, et endalegi tuleb pisar silma. Selleks tulebki kirjutada, et mitte keegi ei oleks nii üksi, et peaks piiluma hotellikardina vahelt, kuidas teised homod aegajalt ühte klubisse sisenevad. Muide, Pontus Wikner oli silmapaistev mõtleja Rootsis, pärast tema surma loodus Pontus Wikneri selts, korraldati konverentse. Ja kui tema kirjutis lõpuks 1971. aastal ilmus, kustutati temagi ajaloost. Nüüd teadvat teda vaid mõned teadlased…

Kirjutatakse:

  • GP. Gardell ütleb ise ka, et siin on tegelikult mitu erinevat romaani ja nad isegi kaalusid, kas peaks eraldi välja andma. Lisaks võtab ta kirjutamist üha enam kui teatud laadi aktivismi – millegi eest rääkimist, ajaloo nähtavaks tegemist.
  • Lundströmi raamatusaates.
  • Kevadine intervjuu Gardelliga, kui möödus 50 aastat esimesest demonstratsioonist (mitte ainult Rootsis, paistab, et kogu Euroopas).
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s