Selle raamatu hankisin enda lugemislauale üsna juhuslikult ja teiste raamatuklubi järgi. Tundus justkui tore olla kursis naabermaa kirjandusega. See pole ülearu pikk raamat (345 lehekülge romaaniosa), aga liigub aeglaselt. Mingis mõttes kisub igavaks (võib-olla ei kisuks, kui oleks aega ette võtta ja korraga läbi lugeda), seega venib. Lugema asudes tundus, et tegemist on “Seltsimees lapse” või “Sameti ja saepuru” Läti versiooniga – näeme väikese Sarmīte silme läbi elu koolimajas pärast sõda ja enne Stalini surma, edasi ka pärast Stalini surma. Sarmīte kasvab üles õpetajate keskel (isa on legendaarne õpetaja ja koolijuht, keda saatus on pillutanud, ema aitab teda koolis töötamisel, nende vanusevahe on üsna suur). Läti ääremaal, väljamõeldud kohas Treces. Lapselikult kirjeldab ta, kuidas tema illusioonid kokku varisevad (õpetajaid peab ta enne üliinimesteks, aga imestab, et ka nemad käivad vetsus… Arusaamatuks jääb talle lehma viimine pulli juurde – mis hirmus asi see veel oli, eksole), teistest arvamused jällegi paranevad, noor armumine, mis veel kuhugi ei vii. Üsna ootamatult raamatu teises osas loeme hoopis isa loo läbi aastate, siis õpetaja Janise kirjad läbi mitme aasta ja kõige viimaks vanema õe Velta loo läbi aastakümnete. Tagasivaatena pensionipõlvest.
Raamatu lõpus on autori järelsõna, põhjalik, ja Mart Laari järelsõna. Contra tõlgitud. Igatahes vägev, et on eesti keeles olemas. Minul endal võib-olla polnud päris õige lugemishetk või -tuju.
SEHKENDAMINE 