53. Karin Smirnoff “vi for upp med mor”

9789177951407Jana Kippo sarja teine raamat kannustas mind vahepealse raamatukoguraamatu ka kiiresti läbi lugema. Pole enam ammu niimoodi lugenud, et muudkui tahad edasi lugeda ja tead enda rõõmuks, et ka kolmas osa on olemas, mille kallale asuda, kui see peaks otsa saama.

Kui ma selgitaksin raamatu sisu, oleks arusaamatu, miks inimesed seda sellise hooga loevad. Kõik on ju tegelikult Põhja-Rootsi masendus. Siin on keskmes üks usulahk, mille vaga põhja all valitseb vastik moraal (lestaadiuslus vist eesti keeles. Ega oska arvata, kas mitte liiga tehta seda läbini ainult negatiivses valguses esitades. All on videolink, näen, et vestlusel osaleb ka kirikuõpetaja, ehk saab selgust). Naised on alla surutud sünnitusmasinad, raamatud, kunst ja muusika keelatud, mehed joovad ja peksavad naisi. Noh? Ei kõla üldse, et tahaks kättegi võtta. Peategelane Jana Kippo sõidab koos vennaga ema sünnikohta ema matma, matustele. Siis aga hakkab vennale see usuvagadus meeldima (koju jäi tüdruksõber ja maha jäi alkoholisõltuvus – esmalt) ja ta jääb sinna. Jana ei suuda vennata olla ja pärast lühikest aega kodutalus Smalångeris sõidab tagasi Kukkojärvisse, et vend tagasi tuua. Temal kui vallalisel ja lastetult 36-aastasel naisel ei ole aga võimalik seal olla, kui ta endale meest ei leia – seda annavad kõik talle mõista.

Mingis mõttes oli selles osas isegi liiga palju erinevaid sündmusi (juba esimeses osas tundus natuke “pere on väike, aga suur skandaal” mulje), vahest keeratakse isegi vinti üle? Hotelli vahelõik raamatu lõpus… tegelikult ei olnud seda mingis mõttes ju üldse vaja. Aga toodi sisse see põhjala turismiatraktsiooni teema (koertekelgud ja virmalised).

Peategelane on südikas, sa hakkad justkui talle kaasa elama, suudad samastuda – ometi on see ka petlik, sest see peategelane on ka ise mingis mõttes tugev seksisõltlane (nagu ta isa ei osanud teisiti oma armastust avaldada ka tütre vastu kui teda vägistades. Jajah, kole, sisu lugemine on täiesti mõttetu), pageb igalt poolt. Kukkojärvil elab ta oma tädipoja Jussi juures… Ja küsimus on, kuivõrd see on või pole intsest. Aga just nendes tema meestes, Johnis (pigem esimene osa) ja Jussis on mingi tugevus, kindlus ja soojus (Johni puhul ka ettearvamatus), mis annab lootust.

Küsimus on siis, miks kõik loevad, nii et ei saa käest panna? Võti peitub jutustamisstiilist ja keeles. See, mida kõik välja toovad, on nimede kirjutamine – kõik nimed kirjutatakse väikse tähega ja perekonnanimega kokku. See pole tühipaljas vormivõte, vaid mingil määral põhinebki sealsel meelelaadil (öeldi mulle). Inimene on tema pere, “kelle poiss sa oled”. Inimese üle otsustatakse selle üle, kust ta tuleb. Teiseks pole ükski inimene eraldi mingi indiviid, kõik ikkagi küla mõttes koos (heas ja halvas), seega oleks suurtähed liialdus. Sellise üsna väikse stilistilise võttega saab seega üsna palju ka meelelaadi edasi anda.

Jutumärkide puudumine pole rootsi kirjanduses iseenesest ebatavaline. Hea on, kui teinekord rea algul on mõttekriips, tähistamaks otsekõne algust, jutumärke nad meie moodi peaaegu ei kasutagi. Seega see ei paista ehk rootsi kirjanduses nii silma – aga kui eesti keelde tõlkida, siis kindlasti ilma ja annaks tugevama mulje. Sest teinekord polegi tähtis, kas mingid asjad öeldakse välja või mõeldakse. Seda enam, et Jana ja tema vend (Bror) loevad teineteise mõtteid, mõned dialoogid käivad neil peas telepaatiliselt. (Esimeses osas ehk rohkem? Selles osas oli vend tihti temast eemal). Teiseks mingid sisemonoloogid, kus ühtäkki kaovad ka kõik kirjavahemärgid, loetelud järgnevad üksteisele. Ja ometi ei tee see teksti raskesti jälgitavaks.

Lõpp jäi jälle lahtiseks (mulle meeldis üsna viimastel lehekülgedel Jana mõte, et ta ei saa venna tahte vastu teha ja abi kutsuda, sest vennal oli hääles “visesinangijala” toon. St “kohtumenangijaalas”). Kuna on ka kolmas osa, siis muidugi võib aimata, kuidas lõpustseen laheneb.

Ja mida ma tahan kindlasti öelda: hoolimata sündmuste rohkusest, millest saaks mitme hooaja jagu seriaali, ei ole selle raamatu sündmuste jälgimisel ekraanilt mitte mingit mõtet. Mõte on ainult lugemisel ja selle keeletunnetuse endasseahmimisel. Sisu on ju tõesti… noh, ikka masendav. Ometi on otsekui lootust, sest peategelane on tegelikult… peaaegu hea. Kuigi teatud libastumisi moraalis siiski esineb (nagu üha möirapullist joodiku vaeseomaks sõitmine autoga).

PS. Näen, et sarja esimene osa on eesti keeles ilmunud. Pole veel lehitsenud…. Tõlge peaks olema ülihea, et seda kõike edasi anda… Üldiselt soovitan originaali, kes vähegi suudaks rootsi keeles lugeda. Seal lehel on raamatu tutvustuses ka üles loetud preemiad:

“Karin Smirnoff on endine fotograaf ja ajakirjanik. Tema küps esikromaan „Meie vennaga“ („Jag for ner till bror“) nomineeriti 2018. aastal August Strindbergi kirjandusauhinnale juba enne, kui raamat ilmus. Teost tunnustati 2020. aastal Svenska Dagbladeti kirjandusauhinnaga ja audioraamatut Storyteli auhinnaga. 2019. aastal ilmus Jana Kippo triloogia teine osa „Vi for upp med mor“ ja 2020. aastal kolmas – „Sen for jag hem“. Triloogia eest pälvis Smirnoff 2020. aastal Stig Sjödrini kirjandusauhinna, mis määratakse igal aastal kirjanikule, kes pöörab tähelepanu ebaõiglusele ühiskonnas ja kujutab lugusid haavatavate vaatenurgast.”

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s