57. David Vseviov “Onu Moritza sõnaraamat”

onu-moritza-sonaraamatSellel raamatul oli nii ilus kaas (ja pealkiri), et ei saanud tellimata jätta. Lugema asusin teatud skepsisega, sest ega ma nii suur Vseviovi fänn ei ole. Minu jaoks oli täielik üllatus, et Vseviovil on selline absurdihuumori soon. Väga tervistav lugemine oli, ajas ikka (eriti alguse poole) tihtipeale naerma. Põhimõte on selles, nagu oleks David leidnud juhuslikult ema keldrist onu sõnaraamatu, mille too on väikesele Davidile kunagi kirja pannud. Onu paistab olema korralik poissmees (homovaibi viskab – korduvalt kirjeldatakse, et ta on stiilne ja hoolitseb oma välimuse eest, naistest hoiab kauges kaares eemale, sest need tähendavad ainult jama. Võib-olla ka paadunud vanapoiss lihtsalt), mulle meeldib, kuidas mingid jooned tema lugudest läbi jooksevad – tema enda foobiad, lisaks üleolek oma venna suhtes, kes pidevalt armub. Eriti alguse poole tundus, et Vseviov saab kasutada seda raamatut omaaegsete sõnade taaselustamiseks absurdihuumori vormis (lugudel pole enamasti sõnaga midagi pistmist, alles lõpus mainitakse vastavat sõna ja see ei seostu enamasti mitte kuidagi loo endaga), lisaks annab ta üsna hea pildi absurdsest osast nõukogude aja elust. Nagu Mae kirjutas GoodReadsis, hakkavad kõik lõpuks pisut tüütama. (“Aga kindlasti ei tohiks liiga palju korraga lugeda, jumal hoidku selle eest, et veel kogu raamat järjest! Siis tekib üleküllastus ja tugev vastumeelsus, sest see patroneeriv ja onulikult manitsev stiil viskab ühel hetkel sajaga ventilaatorisse.”) 20211204_220358Ma võtsin juba poole raamatu pealt paar jutukat lugemiseks vahele, sest neid lugusid järjest ei jaksa. Ma arvan, et see raamat võidakski, kui oleks umbes poole lühem. Praegu 373 lehekülge laia tekstiga. Samas miks mitte koolis kasutada, lastes noortel paar vabalt valitud lugu lugeda (noh, ehk mitte päris “Asümmeetria” ja sedalaadi lood, aga midagi, kus avaldub veidi toonast argiabsurdsust).

Autor on ise öelnud, et kirjutas need lood muude tegemiste kõrvalt – kui ikka tegeled päevast päeva stalinistlike kuritegudega, on tore vahel lustida ja lõdvaks lasta (“kui sa teed ikkagi raadiosaadet stalinistlikest kuritegudest, siis tahaks vahelduseks vallatleda.”).

Igatahes soovitan pilgu peale heita, ilmselt ei juhtuks ka mitte midagi, kui kogu raamatut ei loeks. Või kui ostagi öökapile vahelugemiseks (ei tea, päris nii ma ei proovinud, äkki siis ei saaks sellesse Moritza meeleolusse tagasi alati – ja eks lõpu poole võibki juba tüütavaks muutuda, tõsi).

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s