2. Haruki Murakami “Komtuuri tapmine”

komtuuri-tapmineMa olen märganud, et ei viitsi ega oska enam kirjutada pärast lugemist. Millest on veidi kahju, sest algne mõte oli sisud ja arvamused koondada enda pärast, sest mul läheb kõik võrdlemisi ruttu meelest. Püüan siis Komtuuri tapmise kohta midagi kirja saada.

Seekord siis paras telliskivi, 656 lk. Ja ma tean varasemast, et Murakami puhul võib mulle hakata tunduma, et läheb tüütuks, mingid asjad korduvad, mingid asjad ei tundu enam omapärased (kahtlen isegi, kas need, mis mulle kunagi väga meeldisid, meeldiks samavõrra, kui olen teda üsna palju lugenud).

Peategelane on minategelane ja mees, kellega kõik hästi läbi saavad, sest ta on nii arusaaja, tore ja andekas 🙂 . See on kuidagi läbiv pea kõikides raamatutes. Seekord on tegemist kunstnikuga, kes on hakanud elatise teenimiseks oma annet peenrahaks tegema ja portreid maalima. Selle raamatu tegevus toimub aga nende üheksa kuu jooksul, kui ta naisest lahku kolis, sest naisel oli teine ja naine tahtis lahutust. Seega minategelane võtab kohe asjad, kolib minema, sõidab autoga mööda Jaapanit ringi, mõne kuu pärast pakub üks ta vana sõber, kuulsa kunstniku poeg, hooldekodusse viidud isa maja talle elamiseks, et majal silma peal hoida. No ja seal see mees siis elab, kuni tutvub üle oru uhkes majas elava Menchikiga, siis avastavad maja tagant imeliku sügava augu ühe pisikese pühamu alt. Mh avastab minategelane majapööningult majaomaniku pildi, mis tundub olevat sinna peidetud ja mis on küll maalitud nihonga-stiilis, kuid kujutab hoopis midagi muud kui kunstniku teistel teostel. Tegemist on otsekui stseeniga Don Giovannist, kuigi tegelaste välimused on toodud idamaadesse. Ja Menchiki palub endast portree maalida, pakub röögatut summat (sest tegelikult oli minategelane otsustavalt lõpetanud portreede maailimise), hiljem palub maalida portree 13-aastasest Mariest, kes elab ka teisel pool orgu ja käib mh minategelase kunstiklassis. Nojah, mis siin pikalt kirjutada (lihtsalt et eks sisu lähebki lõpuks meelest, kui ma üles ei kirjuta).

Ja kui algul tundus, et seekord on isegi tore, inimesed ei hakka kaduma nagu kõikides teistes Murakami raamatutes, pigem hakkas teatud tüüp ilmuma, siis muidugi tubli 540 lk juures (umbes) läks tööle ikka see kadumissuund ka. Siis tekkis mingi täielik müstiline rännak, mida ei saa otseselt ka ülekantud tähenduses võtta, sest see kätkes endas siiski jõudmist punktist A punkti B, mis olid teineteisest üsna kaugel. Siis selgitati esimese kadumise tagamaid ning jäi üsna selgusetuks, kuidas teine, minategelase enda kadumine ja rännak, võis mõjutada esimese kaduja väljailmumist.

Veidi teisel tasandil oli tegelikult juttu loomingust, kuidas see tekib, kuidas see väljendusviise leiab. Kuidas saab või ei saa olla seotud tellijaga. Miks mõnda pilti ei ole võimalik lõpetada. Kuidas looming võib hakata elu mõjutama. Ja muud selletaolist.

Kohati tundus ikkagi ka arusaamatu (olin selleks ajaks vähemalt poole juba läbi lugenud), miks on vaja nii pikalt heietada teemal “ega see teile tüli ei tee”, “ei tee”, “ma loodan, et see ei tee teile tüli”, “ei tee”, ja mingid muud sisu jaoks ebaolulised pisiasjad, mida muudkui korrati ja mis tegelikult mingit eesmärki ei täitnud. Või oli eesmärk just nendest kordustes – sest raamatut lugema hakates olid ka mingid teemad ja laused, mis üsna peagi kordusid, mida uuesti selgitati – tundus kahtlane. Seda tuleb kunstilise võttena võtta, kui ei taha arvata, et Murakami ei viitsinud ise kogu raamatut pärast läbi lugeda ega märganud kordusi maha kustutada. Lisaks see pidev korrutamine, kui hea kunstnik ta on, kuidas tema tabab midagi inimeste loomuses, oma maalimise võttest (no seda oli küll väga palju, korduses, sama), kuidas kõik seda talle ütlevad, aga “ega ma ise tea, ju siis on nii”. Paljudes kohtades oli kirjas umbes midagi sellist “oleks ma teadnud, mis kõik juhtuma hakkab” või “milleni see kõik viib” – ja siis ei viinud millegi eriti vapustavani. Seksist oli üsna palju – jälle proportsionaalselt ei saanudki alati aru, miks pidi detailidesse laskuma, aga ma tean, et igasuguste kehavedelike kirjeldamise kritiseerimise puhul öeldakse mulle ka, et “aeg tabudest üle saada”, kuigi minu jaoks pole asi tabus, vaid selles, et teinekord tundub, et midagi on teksti lisatud, et kuidagi eksootilisemaks teha, atraktiivsemaks ehk. Eriti ajas mind naerma, kuidas 13-aastane Marie, vaikne tüdruk, hakkab minategelasega kahekesi jäädes esimese asjana rääkima oma väikestest rindadest ja murest, et need ei kasva ehk suureks. Olgu, las olla. Aga siis ei jäänud see rindade teema sinnapaika, igale poole pistis Murakami sisse tüdruku mure oma rindade pärast. Ka mitme aasta pärast, kui nad vahepeal telefonitsi rääkides, mainis hilisteismeliseikka jõudnud tüdruk ära, et ta rinnad on ikka kasvanud küll nüüd. Päriselt? Vot kui põnev.

Nii et võin öelda, et esialgu läks raamat kenasti mingis suunas, tekkis isegi põnevus, hea küll, mingid  kehastunud Ideed, pole viga. Aga siis tõesti 540+ lk juurest läks ikka täiel hool tavaliseks Murakamiks, selline Metafooride ja Topeltmetafooride jms maailm. Kuniks tuli tavalisusesse tagasi.

  • Mai Põldaas teeb veidi normaalsema kokkuvõtte raamatust, lugege pigem seda.
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s