1., 3.-5. raamatuid

Ei jõuagi justkui pärast iga raamatu lugemist midagi kirja panna. Mõnes mõttes kahju, sest eks kõik ununeb ja siis ununeb veel kiiremini ja ei saa järele vaadata.

Näiteks lugesin aasta algul läbi Ain Küti kolmanda Sagadi mõisavalitseja krimka (“Musta paguni mõistatus”). Seekord toimus tegevus Tallinnas. Jälle sai palju tollest ajast teada. Ainult see inimestevaheline suhtlemine ei tundu mulle seal väga loomulik, iseäranis tohutu  mõnitaja ja nokkija Annikvere preili, kellesse mõisavalitseja armub. Nagu üldse ei saa aru, kuidas? Terve raamat mõnitamist ja siis äkki selline finaal. Kurjategijaks osutus paraku see, keda esimesest hetkest kahtlustasin – see üllatushetk oli nagu ka puudu. Triinuraamatud võtab korrektsemalt kokku, sisu ka. Jaan Martinson kirjutab.

Heidit Kaio lahutusraamatu osas oli mul positiivne eelarvamus, ilmselt Postimehe intervjuu tõttu, millest jäi väga asjalik ja küps mulje. Et ei minda musta pesu pesema, vaid tegemist on teraapiaraamatuga enda jaoks. Jah, musta pesu pesemist tõesti ei olnud. Lugedes pidin paraku pettuma, sest mulle jäi pika ajakirjaartikli mulje. Ma ei taha halvasti kirjutada, mistõttu vist panengi siin punkti. Tundub, et ta on teles ka rääkimas käinud. (Nojah, intervjuu Kristiina Heinmetsaga)

Beljanini eelmiste raamatute sisusid jälle paraku eriti ei mäleta, ainult põhilisi tegelasi. Seekordne, “Jaht pruutidele” jäi kuidagi venima, kuigi ei olnud sugugi paks raamat ja pakkus tavapärast meelelahutust. Võib-olla tundus, et mitu “kuritegu” kuhjati kokku ja otsest selget ja läbivat lahendusliini poole jõudmist ei tajunud. Samas miski mulle selles poliitiliselt ebakorrektses ja endi, venelaste vastu hella armastusega kirjutatud iroonias meeldib. Kindlasti ainult maitse küsimus – kellele ei meeldi esimene, sellele ei meeldi ka need teised. Ma arvan, et selle raamatu olemasolust saingi teada Sulepuru blogist, kellel samuti seekord polnud nii head minekut selle raamatuga.

Kuskilt lugesin Anna Gavalda lasteraamatu “35 kilo lootust” kohta. Kuna raamatukogus oli kohe saadaval, lugesin eile selle läbi. Tõesti lihtne lugu poisist, kellel pea ei lõika ja kellel tekib koolikohustuse puhul lausa füüsiline vastumeelsus, mistõttu ta ei suuda ennast ka kokku võtta. Seevastu on osavad käed ja lemmikpaigaks peab vanaisa värkstuba. Ja vanaisa, kes üldiselt ikkagi tema poole hoiab. Põhimõtteliselt väga lihtsakoeline lugu, aga olulisel teemal. Vanaisaga seotu tõi ikkagi pisara ka silma (aga ma olen vana tuntud vesistaja).

Eile näiteks sain kätte Uku Masingu uue luulekogu “Liblikad õitsevail ohakail” (millest ka lehest lugesin). Selle raamatu kohta ma muidugi muidu blogis üldse ei kirjutaks. Eile lugesin ja kogu sealne keel ja kujundid olid nii võluvad. Tahtsin siin just H.-le öelda, et näed, on sõnu, mida sa ka eesti keeles ei tea, ometi tunnetad luuletuses kui muusikat ja aimad tähendust (ega ma tea, kas need sõnad ongi päriselt olemas või tema välja mõeldud) – aga ette lugeda ei saa, kohe silm märg. Ennast ajab ka naerma. Igatahes soovitan seda kogu teistelegi.

raamatud2022

Rubriigid: raamat, sildid: , , , , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s