Selle raamatu järjekorras olin raamatukogus küll mitu kuud (alates sellest, kui ta süsteemi tekkis – oktoobrist? novembrist?). Ja ei pidanud pettuma. Kui romaanivõistlusele saabuks selline teos, siis jääks see loomulikult silma. Ma olen alati imetlenud Loone Otsa eruditsiooni (sellise väljamaise sõnaga peaks lausa ütlema). Selles raamatuski ei võta ta ju liiga suurt tükki – tegevus toimub ühe päeva jooksul, epiloog kõigest mõned päevad hiljem. Jutustajateks on Salme (Niilend), Uku (Masing) ja Isidor (Levin). Isidor on parajasti peidus Salme isatalus, seades sellega tegelikult ohtu kogu perekonna. Salme suundub Tartusse, et talle sünnitunnistus või kellegi vana pass hankida. Olukorras, kus liikumiseks üle maakonna piiridegi pidi olema reisuluba. Masingud on Isidori varem varjanud, nende abil saab Salme Peetri kogudusest sünnitunnistuse blanketi, millel tempel ja allkiri all. Sündmuste kirjeldustesse põimitakse nii delikaatselt ja sujuvalt mälestusi endistest aegadest, et see ei tundu pingutatud, seevastu aga põnev. On 1942. aasta jaanuar, kärekülm pakane, Tartu on maatasa pommitatud. Linna venelastest päästnud sakslased on võimu võtnud ja osutunud sama jubedateks valitsejateks.
Loone Ots on minu arvates saanud hakkama ka nendele kolmele inimesele erineva hääle andmisega. Mõnes mõttes võiks see olla isegi aimatav, kuna ta on kirjutanud üsna mitu näidendit ja ilmselt nendega kätt harjutanud. Mingis mõttes on siin teatavat filmilikkust ka – mine tea.
Ja kõige sümpaatsem on muidugi, et raamat räägibki inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest. Armastusest. Sõltumata usutunnistusest. (Tavapärast armastusromaani sellest otsima minna pole mõtet). Väga palju on tsiteeritud Piiblit.
Panen hoopis linke, ei oska ise midagi asjalikku öelda. Lugege kindlasti raamatut.
- Johanna Ross Sirbis.
- Pille-Riin Larm intervjueerib autorit Sirbis.
- Kersti Inno intervjuu autoriga ERRis.
- Žürii liikme Hvostovi kommentaar.
- Alvar Loog Postimehes.
- ALuik kirjutab: “siin on palju tundeid, mille üle mõelda: mis tunne on varjata, mis tunne on peidus olijal, mis annab jõudu tegutseda, säilitada kindel siht ja selge mõistus, mis hoiab usku, lootust ja armastust. Igal sõjal on vast n.ö vennatapu element sees, s.t ühe rahvuse esindajaid on ka vaenlaste poolel. Seda enam oli see viimases sõjas, mil pooli oligi raske valida. Selles loos oli välja toodud ka nende, kes näiliselt olidki vaenlaste poolel, kahtlevam (kas ma olen õigel teel) külg, sest enamasti see poolte valimine ei olegi nii väga mustvalge. Ega ei kujuta ette, kui hirmus on elada nii, et hommikul ärgates on taas päevakorral hirm selle ees, et keegi avastab su saladuse, sinu rahvuse, sinu veendumuse ja et sellest hirmust ei olegi võimalik lahti lasta.”
- Kirjanduslik päevaraamat.
- Kirjakoi.
- Isidor Levini mälestused ilmusid Akadeemias alates 2009. aastast (numbrist 7) kuni 2020. aasta jaanuarini. (Siin lingil on pdf-ina ka mingi osa – sealt saab ka lugeda, mis pärast Loone Otsa raamatu sündmusi temaga juhtus).
- “Märkmeid Isidor Levini meenutuste kohta.”
- Lauri Sommer “Uku Masing inimesena” Ettekanne koosolekul “Holokaust, Uku Masing ja Isidor Levin” 28. jaanuaril 2019 Rahvusraamatukogus, Milleri salongis.
- Maksumüüri tagune intervjuu Isidor Leviniga Postimehes.
- Jupike Karl Ristikivi ja Salme Niilendi kontaktist.
- Loone Ots on Salme Niilendist kirjutanud ka näidendi “Üksainus Araabia öö“.
- Väga hea pikk ja põhjalik intervjuu autoriga Eesti Kirikus.
SEHKENDAMINE 