12. Daniel Bergman “Hjärtat”

hjartatJuba ammu oli plaanis seda raamatut lugeda. Ometi polnud ma kindel, kas tahan ise osta. Lisaks ootasin, millal raamat pocketina ilmub – ei jõudnudki ära oodata. Lõpuks ikkagi tellisin. Tegemist on Käbi Laretei ja Ingmar Bergmani poja Danieli debüütromaaniga – ja minu hinnangul üsna tugeva debüüdiga. Muidu võiks ju arvata, et ka nimi müüb omajagu, aga mulle tundus, et sisu oli igati kaasakiskuv. Raamatu pealkiri on seega “Süda” ja jutt käibki just südamest, ülekantud tähenduses ja päris otseselt, kuna tal on juba 10 aastat tagasi avastatud mingi südameklappide rike (meditsiinilisest poolest oli siin üsna palju). Raamat on kirjutatud kirjana, pöördumisena ta tütrele, ka teda saab kutsuda “hjärtat”, südameke. Ja üldiselt on see uurimus südameasjadest – kas on võimalik, et võimetus kedagi armastada liigub põlvest põlve edasi? Me oleme kõik lugenud Käbi Laretei raamatuid ja nüüd ühtäkki kirjutab see poiss, kes sündis kahe karjäärile pühendunud vanema perre, kes kartis pimedust, aga kelle tuba oli hoopis lapsehoidja kõrval maja teises otsas, keda oli õpetatud, et vanemaid ei tohi töös segada (nt ema, sest isa ei töötanudki kodus ja nad läksid ju üsna ruttu lahku ka). Muide, kõige selle juures ei räägi ta tegelikult oma vanematest halvasti… või siiski räägib? Ingmari kohta ehk rohkem, aga Käbi Laretei kohta jätkub tal vaid positiivseid sõnu – peale selle, et ema ei osanud tõeliselt armastada.

Hon själv har aldrig känt något hat i någon egentlig riktning. Oförlöst vrede – ofta. Frustration över din farfar – visst. Stalins fördrag med Hitler och ockupationen som tog hennes land – förtvivlan och maktlöshet. Ilskan mot Sverige – som med sedvänlig konflikträdsla var först i världen att erkänna ockupationen helt emot internationell rätt. Våldtäktsmannen – glömska. (lk 226-227)

Minu arust pöörduski kogu kriitika Danieli kui autori enda vastu, enda iseloomu vastu, miks ta küll on selline nagu ta on. Ja ometi tundub (talle ja teistele), et just ta tütar on see, keda ta siiski armastab tingimusteta ja kellega veedetud aega ta väga hindab. Ometi tunneb ta ka täielikku läbikukkumist – oma tervise tõttu ei või tütar kunagi lõpuni kindel olla, et kohe uut atakki ei tule või et isa ära ei sure. Olles väga vapper, ei suuda ka tema vahel enam vastu pidada.

Raamatus vahelduvad erinevad ajad (kohati need 2011, 2014, 2017 ja 2019 ja 2020 on minu jaoks liiga sarnased ajad, et korralikult järge pidada) – üks on ta elu lugu, mis algab lapsepõlvest, kodus, siis jätkub kinomehaaniku ruumides, edasi kaamerapassijana (ma hetkel ei viitsi otsida eestikeelset nimetust), mh huvitavaid lugusid Tarkovskiga koos töötamisest*, siis ta enda debüüt režissöörina, elu režissöörina kuniks jõudis selleni, et enne 40-aastaseks saamist hakkas õppima kiirabiõeks. Töö kiirabis tundus talle sisukam ja vajalikum kui filmitegija oma. Samas vaheldub aeg selle ajaga, kui ta saab teada, et tal on südamerike, lisaks algab sclerosis multiplex. Kiirabiväljakutsed, vaade teiselt poolt. Ja tegelikult siia vahele ka oma suhte areng ema ja isaga. Ema puhul näiteks kasvõi see, kui Daniel hakkab teraapias käima ja jõuab järeldusele, et ta vihkab teda. Ja kuidas ta siis kord selle välja ütleb ja kuidas see Käbi õnnetuks teeb. Kuigi ka selles stseenis on Daniel ise see, kes ennast kritiseerib – Käbi kohta ei ütle midagi halvasti, pigem kirjeldab, kuidas ema seda võtab. Ka ema-isa surmad on siin raamatus sees. Käbi oma ehk veel kõige lähemalt – kogu temaatika sellest, kui kaua peaks inimest hoidma sellises seisus, süütunnetest vs nende puudumisest, kui ta ei külasta ema kuigi tihti, kuidas ta kiirabiväljasõidule sõidab, selmet ema juures olla. Üksindus.

Helgen före operationsdagen skall vi träffas för det som kanske blir vårt sista möte och samtal, ifall hon nu skulle plocka ned skylten, dra in årorna eller kasta handdruken på operationsbordet. En annan mor och son skulle kanske umgås dag, kväll och natt fram till operationen? Barnen vänta på en bänk utanför operationssalen och vrida händerna av oro, kasta sig över kirurgen innan han hunnit dra av sig munskyddet i korridoren och fråga hur det gått? Din farmor hade nog önskat att det blev så men nu blir hon istället precis så ensam som hon valt att vara i livet.Det är nog vanligt att dö på samma vis som man levat. Själv tänker jag jobba den där onsdagen och vårda helt andra patienter i ambulansen. (lk. 357-358)

Nojah, ühesõnaga tundub, et autor peab enda südant haigeks mitmeti ning tõstatab isegi küsimuse, milline (välja uurimata) seos ikkagi on haigustel ja psüühikal. Oma võimetust teisi usaldada, armastada peab ta oma südame puuduseks ju üldisemaski mõttes.

Igal juhul soovitan lugeda. (Ta vist kirjutas raamatu, et raha teenida, kuna oma diagnooside tõttu ei saa enam kiirabis töötada).

Lõpetuseks üks tsitaat hommikute kohta haiglas, haiglapersonalist.

Undersköterskan Fawzia tänder brutalt lysrören i mitt rum klockan sex. Hon skriker ett käckt “God morgon!” Det gör mig imedelbart provocerad, hurtig sjukvårdspersonal är det värsta jag vet, men det är tyvärr ganska vanligt. Troligtvis ett sätt att distansera sig från patienternas rädsla, ångest, illamående, trötthet, depression eller vad fan … Jag har själv varit hurtig ibland när jag drabbats av så kallad “compassion fatigue”, empatiutmattning, och inte orkat möta patienten där den är (omvårdnadsmanualen kapitel ett). (lk. 323)

* Tarkovski filmis oma “Ohvri” Rootsis, enamjaolt Gotlandil. Aga põnev oli ka see, kuidas ta valis võttekohta Stockholmis ja viimasel hetkel, kui kõik arvutused ja tehnilised lahendused olid tehtud, muutis kohta…. Filmis 1985, esilinastus 1986… Koht aga sama, kus veebruaris tapeti Olof Palme…

Rubriigid: raamat, sildid: , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s