Ma arvan, et kirjutasin selle raamatu üles Varraku raamatuklubi reklaamlehest. Olin Minna Lindgreni ennegi lugenud ja mulle ta “Surm Õhtuhiies” meeldis (ei oska enam tagantjärele hinnata, kas vastaks ka praegusele maitsele). Tundsin ka seda raamatut lugedes ära umbes sarnase temaatika ja stiili.
Võib öelda, et sellel raamatul on kaks väga selget poolt. Üks osa on karikatuurne ja klišeeline, vahest selline, millest saaks multika, aga mida päris raamatuna lugeda ei saa. Liiga karikatuursed ja ebausutavad tegelased. Samas – teisalt toobki ta välja jälle kitsaskohti vanainimeste elus, kelle ülejäänud ühiskond, eriti just enda lapsed, täiega maha kannavad. (No ütleme nii, et selline tundetus oma laste ja lastelaste vastu oli ka üsna “eepiline”, nagu nüüdsel ajal on kombeks öelda. See oli väga ebausutav).
Peategelase mees, keda ta on tasuta ja väga suure vaevaga 12 aastat hooldanud, omamata mitte mingisugustki oma elu, on ära surnud. Peategelane võtab ühendust oma vanade tuttavatega, kellega pole enam aastakümneid suhelnud. Tekib suhtlusringkond – Hellu, tema vend Valtonen, Pike (Pirkko). Siis ta täiskasvanud düsfunktsionaalsed lapsed (sedasi neid kujutatakse). On kohti, kus saab kenasti naerda, on kohti, mis ajavad oma küünilisusega närvi (peab ette kujutama, et see on utreeritud multikas). Peategelane tunneb ääretut vabanemist, esimest korda elus võib ta elada iseendale, müüa maha vana ja kulunud ridamaja ja osta endale kesklinna kahetoalise korteri. Peatükke ta lastega oli kõige raskem lugeda (ja kõige ebaloomulikum, kuigi neiski oli tõetera kindlasti olemas). Kõige ebaloomulikumalt oli kirjeldatud poja teist pesakonda lapsi, kes käitusid pidevalt jubedalt ja ajasid suust välja juttu, mida nelja-aastased ilmselt ei ajaks. Ma ei tea, kuidas orginaalis, aga üsna rikkalik ropendamine oli kuidagi kohmakalt tõlgitud, ei kõlanud loomulikult. Aga ega see kerge teema pole ka, nii et sellest tuli mööda vaadata. Ja siis muinasjutuline lõpp lisas veelgi tunnet, et pigem multikas kui päris draama.
Ma leian, et siiski lugemisväärne raamat, kui kenasti on ette hoiatatud.
SEHKENDAMINE 