17. Alex Schulman “Glöm mig”

Järgmine raamat viimati tellitud rootsikeelsetest. Teada on, et Alex Schulman kirjutab oma perekonna baasilt ja see raamat oli tema emast. Kellel oli olnud poiste lapseeast peale alkoholiprobleem, millest ta lõpuks lahti sai. Minu jaoks oli pooleldi samast, millest “Ellujääjad” – viimane on küll väidetavalt fiktiivne, aga paljud kohad, stseenid, arengud olid samad. “Glöm mig” (Unusta mind) on väga suure armastusega kirjutatud lugu emast, keda tahetakse justkui “tagasi saada”. Lugu kaassõltuvusest, mis on kestnud varajasest lapsepõlvest saadik. Samas on vahele pikitud ilusaid mälestusi emast ja lühikesi mõtisklusi ema enda lapsepõlve ja tausta kohta, mainides sealjuures et ema rääkis kõigest alati vaid anekdootlikus võtmes – kuid mida kõik see läbielatu pidi temaga tegema? Osalt on siin ka stseene ja juhtumeid “Bränn alla mina brev” raamatust. Kui poleks nii palju kokkulangevusi (st iseäranis kui mina poleks neid teisi raamatuid lugenud), oleks ilus tervik. Soe armastusavaldus emale. Ja samas mitte ainult kaassõltuvuse raamat, vaid ka emast sõltumise raamat. Ilmselt on sealgi paljut välja jäetud ja paljut rõhutatud – aga kohati tundub, et minategelase/Alexi naise poolt vaadatuna võiks öelda, et mees peaks oma ema põllesabast lõpuks lahti laskma. Kui keeruline võis olla seda kõike taluda. Kirjanduslikult ka peab.