Lugesin SVT Babeli raamatuklubi grupist soovitust, et tegemist olla raamatuga paksust, mis on selles suhtes tore, et ei lõppegi õnneliku lõpuga, kuidas paks maha võtab. Vaid et paks on rõõmus ja lepib endaga sellisena, nagu ta on. Juba siis, kui raamatu raamatukogust kätte sain, nägin, et pole päris minu raamat. Ma pole sihtrühmale ligilähedalgi – seda peaks lugema ilmselt teismeline, teiseks selline teismeline, kes peab ameerikalikkust (mis iganes see on) toredaks. Umbes et autoga kooli, peod, missivalimised, töötamised kiirtoidukohtades. Siin on nimelt keskmes väikelinn Texase osariigis, mille põhiline sündmus aastas on iluduskuninganna valimised – ilmselt siis koolilaste seast. Peategelane on paks, väga paks. Tal on raske leida pükse, mis mahuks üle puusade üles, tal on nahal rebendid paksusest (selline oli ka ta kadunud tädi, tema iidol ja vaat et ema asemik). Ema seevastu on selle võistluse kunagi kinni pannud ja sestsaadik juhib kogu üritust. Muidu töötab vanadekodus hooldajana, aga selle võistluse lähenedes on ametis ainult korraldusteemadega.
No ja siis see tore tütar, kes on paraku ka paks, võtab ühtäkki pähe, et registreerub ka iludusvõistlusele (sest leidis tädi allesjäänud paberite seast täitmata registreerumisankeedi). Juba selle peale läheb juhe kokku – milleks? Kui sa oled sellest sündmusest üle, siis ei ole mõtet sellest ju osa võtta? Miks peaks keegi tahtma, et mingi žürii, kus istuvad inimesed, kes hindavad välist ilu mingil hindamisskaalal, sulle hinnangu annab? Nojah. Eriti veel sellises õrnas eas – 16-aastasena.
Nojah, igatahes peategelase (Willowdean) parim sõbranna Ellen läheb temaga tülli, see vaevab teda väga. Ja nagu muuseas, täiesti lambist, armub kõige ilusam ja normaalsem poiss, keda kõik ihaldavad (Bo), just temasse. Ja teine (Mitch) samuti, temaga käivad isegi väljas, hängivad. Mitte et tådruk millegagi silma paistaks, ta lihtsalt on rõõmsameelne paksuke eksole. Töötavad ühes kiirtoidukohas, tüdruk kassas, poiss köögis. Kas tüdrukul on huvialasid? Huvisid? Ei. Ainult teleka vaatamine ja sõbrannaga suhtlemine. Lisaks autoga sõitmine – tööle, kooli. Loen ja loen ja mõtlen, et MIKS peaks keegi tahtma oma elu raisata sedasorti raamatute lugemisele (sellest on isegi film!). Kirjutamisest saan veel aru – kirjutad mingi täieliku jama, aga müüb ja miks siis mitte teenida (“lollidelt tulebki raha ära võtta”). Kui keegi sihtrühmast nüüd tõesti tahab seda raamatut lugeda, siis soovitan vähemalt pöörduda originaali poole. Sedasorti ameerikalikku rämpsu veel eesti keelde ümberpanduna lugeda on iseäranis imelik. Igasugused kõnekäänudki on otse üle pandud, üks tegelane Hannah – käänatakse Hannahi, Hannahile… Palju trükivigu, toimetaja pole ka ülearu palju vaeva näinud (aga miks peakski….). Dollarid (bucks?) on tõlgitud toltsideks. Jumala eest, laske käia.
SEHKENDAMINE 