Ilmselt jäi see raamat silma, kui Soome Instituut jagas. Tellisin raamatukogust – mõtlesin, et kena suvelugemine. Üks arvustus kuskil veebiavarustes justkui kirjutas, et pole suurem asi, seega lugesin ettevaatlikult. (Äkki oli see Sulepuru? Igatahes ma olen ka tema kirjutatuga täitsa nõus). Aga sedasi reisilugemiseks täitsa sobis – chick lit. Samas ühendab mingisugused Inglismaa aadliteemad (lossid, luule, kunst) tänapäeva Soome noore tüdrukuga, kes (nagu mulle kirjelduse järgi tundub) on emo, pool kere (või kõigest käed?) on tätoveeritud, ja väga huvitatud Inglise romantismist. See paistab neil olevat kirjanikuga ühine huvi muidugi 🙂 . Peategelase Nora õde Heli hakkab Inglismaal abielluma ja ta käib õele peale ning kutsub ta enne pulmi enda poole. Ootamatult selgub, et õe kihlatul, perepojal Markil (no mis muud nime saakski kasutada!) on 10 a tagasi kadunud vend. Mingil moel hakkab Nora tundma huvi kadunud Jamesi vastu, paneb oma peas kokku tema kadumise lugu. Lõpuks justkui leiab ka kurjategija, kuigi see jääb lahtiseks, mis siiski juhtus, sest Jamesi luid ei leita. Novot siis, selline niisama kulgemise raamat. Peategelane on kohati liiga ebausutav (huvitatudes ainult antikvariaatidest, vanadest maalidest, piltidest, raamatutest, Keats-Shelley on tal peaaegu peas jne, tundub veidi kahtlane, et ta samas iga ilusa mehe peale kohe kiima läheb. Aga mine tea, mine tea 🙂 ).
Ei oska öelda, kas see raamat midagi hingele annab, aga minu praegu allakäinud lugemuse juures oli täitsa hea rahulik õhtuti mõnekümne lehekülje kaupa lugeda.
SEHKENDAMINE 