See on Theorini Ölandi krimisarja viies raamat. Minu arvates ei olnud esimene raamat kuigi hea (eesti keeles olemas). Ja teine polnud otseselt minu maitse (eesti keeles olemas). Aga kolmas ja neljas meeldisid mulle juba rohkem (eesti keeles pole. Võib-olla ka sellepärast, et olen vahepeal palju halbu krimkasid ka lugema pidanud). Nüüd viiendat lugedes tundus küll, et see on hea. Mitmel erineval põhjusel. Muuhulgas näiteks see, et politseinikul on ka muid töid peale põhilise juurdluse. Tavaliselt ikka kurdavad, et “struktuurireform”, “ressursse pole”, “vaja lisajõudusid” – aga ise jõuavad päeva jooksul paar ülekuulamist teha, vahel harva mingeid analüüse lugeda ja siis (ühes sarjas) lausa alati kella kolme-nelja ajal oma kallimaga kokku saada, sest tööpäev oli niikuinii põhimõtteliselt läbi.
Niisiis – keskmes on jälle Öland ja Gerlof, kes sedapuhku elab Marnäsi vanadekodus ja liigub vaevaliselt rulaatoriga. See füüsilise jaksu puudumine on väga ilmekalt edasi antud, siin ei torma ringi saja-aastane, kes hüppab aknast välja ja on seejärel väsimatu. Peaaegu kõik sõbrad on surnud. Kes pole, on dementne ega tunne kedagi. Gerlofi mõistus on aga korras (kuigi talle tehakse dementsustest ühe intsidendi pärast hooldekodus, kui ta ühele ninatargale vanurile rusikaga virutab). Tema venna lapselaps Tilda on aga politseinik. Nagu ikka, ei mäleta ma vahepealsetest raamatutest suurt midagi – aga see Tilda elab igatahes juba 5 a koos teise osa Joakimiga, kelle naine ära suri. No ja mingid suhteprobleemid ja eraeluline liin.
Juhtum, mida uuritakse, on aga nii lahtine ja nii paljude teiste asjadega seotud, samuti nii vana, 70 ja 50 aastat, et on täielik juhus, et neid lähemalt uurima hakatakse ja õnnetusjuhtumitena ei registreerita. Üks vanahärra läheb mere äärde pangast alla, jätab rannale ühed vanad armastuskirjad ja matusepärja. Kui talle äkki hunnik suuri kive pähe sajab ja mees sureb. Teine mees, kes kannatab paranoia käes ja on end ebaseaduslike granaatidega turvanud, sureb samuti. Välja võib näha, et oma lohakuse tõttu. Gerlof ajab vaikselt nuputades omi asju, helistab, räägib inimestega. Tilda ajab oma politseiasju. No ja eks lõpuks jõuavad mõlemad samale tulemusele, Gerlof küll pisut varem, aga Tilda ei lülita tol hommikul kohe telefoni sisse ega saa seda kohe teada.
Sellise sisukirjelduse panin nüüd küll ainult selleks, et äkki tulevikus meenub midagi, kui selle läbi loen. Mul on tunne, et see sari ei müünud Eestis eriti hästi, mistõttu järgnevaid osi enam ei tõlgitud. Samas on tegemist ikkagi normaalse krimkaga, ei vigastata lapsi, ei rebita piinamiste käigus kehaosi ära jne. Ma soovitaks ikka jätkata järgmiste osade tõlkimisega (mis minu subjektiivsel hinnangul olid ka paremad kui esimesed kaks).
Mulle meeldib ka see, et kogu oma krimi varjus räägib Theorin ikkagi paikkonna ajaloost, kadunud aegadest, sellest, mis on nüüd ja mis oli varem.
Anders Kapp kirjutab aga nii: “Ett av Johan Theorins mest utmärkande kännetecken är förmågan att skriva fram en skymningsvärld där gränser upplöses och allt bli osäkert – vad är dröm och vad är verklighet, vad är naturligt och vad är det inte – en alldeles speciell kompetens när det gäller att skriva in ett krypande obehag som fängslar läsare och som jag beundrat. Av detta finns nästan ingenting i Benvittring; i stället för skymningens obehag möter vi i huvudsak en rätt trivsam turné där en trevlig äldre farbror löser gåtor. Det är också en rimlig subgenre inom spänningsfältet men det känns inte som den här författarens hemmaplan och det gör mig besviken.” – ja tõesti, võib-olla on just see Theorini tugevus, et sa ei tea, mis on tõde, mis kummituslugu, mis juurde mõeldud. Sellegipoolest oli esimene osa kuidagi liiga “paha tegelase” peale üles ehitatud, minu arust (vähemalt toona tundus) oli vähe nüansse. Teises osas oli ilmselt oluline see vaimude öine jumalateenistus – minu jaoks läks just veidi üle võlli. Nii et oleneb, mis tema juures meeldib.
SEHKENDAMINE 