See raamat kuulub nende hulka, mille suvel Rootsist endale hankisin. Päris korralik virn tuli kokku. Huvi selle vastu oli mul tegelikult juba eelmisel aastal, aga mitte nii suur, et oleksin raatsin posti teel tellida.
Nüüd läbi lugenuna ütlen, et üks pikk ja eepiline tänapäeva saami põdrakasvatajate lugu. Ja oluline on see, et tegevus toimub sellel sajandil (2008, 2018, 2019). Me teame ajaloost, kuidas saamide kultuuri hakati hävitama jms, aga meile pole nagu päris hästi kohale jõudnud, et majanduskasv, loodusvarad jms tingib praeguseni palju represseerimist, põlvkondade kaupa viha, raskusi, kõrgeid enesetapuarve, vaimseid probleeme. Mingil moel tundus mulle, et raamat hakkas venima. Naiskirjanike moodi on kirjutada, kirjutada, mitte vähemaks võtta ega skematiseerida. Teisalt teenib selline venitamine oma eesmärki – läheb aastaid ja aastakümneid, aga miski otsekui ei muutu. Siin on tänu sellele igasuguseid erinevaid aspekte peale konkreetselt põhiteema. Põhiteemaks on siis “vargus” – kuriteoliik, mille alla liigitatakse kuritahtlikud saamidele kuuluvate põhjapõtrade tapmised. Kuidas üle saja politseisse antud asja on lõpetatud ilma kuriteo koosseisu leidmata või mõnel muul põhjusel. Rääkimata sellest, et asjad aeguvad. Kuidas on koolis. Kuidas leitakse endale oma joik. Kuidas mõjutab vanaaegne usk. Kuidas mõjub enesetapp perekonnas ja sõpruskonnas. Kuidas on olla naine põdrakasvatajate saamide seas – naine, kes tahab valida põdrad, mitte pliidi. Kuidas on saamina minna vanadekodusse. Kui hästi võiks sinu muredest aru saada Lõuna-Rootsist stažeerima tulnud psühholoog. Lisaks isegi saamidevahelised pilgud – kui keegi on “väljastpoolt”, pole nende raamatus kirjas… Ja pidev häbimärgistamine, pilgud, hirm, ähvardused. Jne jne. Mul pole paraku aega pikemalt kirjutada, aga tegemist on sellise raamatuga, mis lugedes hakkab teatud hetkel veidi venima, aga raamatut käest pannes vormub kõik tervikuks ja jätab sügava mulje.
Temaga on võimalik lugeda intervjuud ajakirjast “Vi läser” (2020) ja lugeda ka lõike raamatust. Ei peaks alahindama, et seda raamatut kirjutada ja sellega välja tulla tähendab olla ka hirmul – lugenuna võib ju aru saada, miks. Intervjuust (aga seda võiks lugeda täispikkuses):
– Jag har känt all den här desperationen, att hur ska de orka. Är det inte gruvbolag som vill exploatera så är det skogsbolag som ska avverka, och är det inte detta så är det samehatarna; så fort det står något om samer i en artikel så bara flödar kommentarerna på sociala medier.
Hon berättar om den hotfulla stämningen efter den så kallade Girjasdomen, som kom den 23 januari 2020 och där det slogs fast att samebyn Girjas har ensamrätt att bestämma över småviltjakten i sitt område, med hänvisning till det som kallas urminnes hävd. Ett beslut som orsakade en våg av hat mot samer. Skjutna och överkörda renar. Ett våldsamt näthat. Hot och trakasserier från sådana som romanens Robert.
[…]
Hon berättar att hon använt hundra polisanmälningar om renstölder som research för romanen. Utredning efter utredning som lagts ner och hur polisen där uppe, precis som i hennes bok, har att patrullera oändliga områden med minimerad personalstyrka och därför oftast kommer försent, om de ens dyker upp.
– Och sedan ska man dessutom orka med rovdjuren och mäkta med klimatförändringarna som försvårar rennäringen … Det är också den psykiska ohälsan som drabbar många samer och orsakar tragedier i många familjer. Det är så otroligt mycket på en och samma gång.
Kahjuks ei ole mul aega pikemalt kirjutada, aga kõnekas on Sofia Jannoki laul, mille ette on kleebitud stenogramm Girjas-protsessi ajast, tegemist on 2010ndate aastatega.
SEHKENDAMINE 