Ülle Pruks “Carpe diem”

See on raamat, mida vist veel poest ei saa. (Nüüd saab siit tellida, nüüd ka Apollos). Ma ei tea, kas raamatukogustki. Ehk varsti tuleb veel üks trükk ja siis juba saab. Mina sain selle eksklusiivse raamatu otse autorilt. See oli mulle suur üllatus ja väga suur au. Tegemist on ühtaegu elulookirjandusega ja kultuuriloolise reisiraamatuga. Lisaks on tegemist kvaliteetse väljaandega – hea paber, tugevad kaaned.

Ma ei lisa sellele raamatule numbrit, kuna ma ei ole seda tervenisti läbi lugenud. Ma arvan, et sellele raamatule ei teegi head korraga läbilugemine. Selgitan.

Autor on siia kaante vahele valanud oma armastuse Itaalia vastu. Ligi kümme aastat tagasi hakkas ta oma armastusele juurde lisama itaalia keele õppimist, kuna mõistis, et Itaalias ringi liikudes ei ole sul kuigi palju inglise keele oskusest abi. Samas on need erinevad Itaalia kohad lahti kirjutatud kronoloogiliselt – sedamööda, kuidas nad perega seal ringi on reisinud-käinud. Esimene reis on näiteks perereis ca 10-aastaste lastega Sardiinia saarele pea 20 aastat tagasi. Juhuslik reisisihi valik, mis tagantjärele vaadates näitab, et midagi siin elus ei ole juhuslikku.

Kuna raamat on kirjutatud ka otsekui teetähisena lähedastele inimestele enda 60. eluaasta täitumise eel ja räägib mingis mõttes ka autorist endast, ei saa lugeja osa mitte ainult kultuurimälestistest ja loodusvaadetest, vaid ka sellest, kuidas autor oma abikaasa (ja ehk ka laste või sõpradega) parajasti järgmisse reisisihtkohta sattus, kus nemad liikusid, mida tegid. Teinekord ei peagi midagi teha olema – võib-olla istusid lihtsalt niisama, sulistasid jalgu vees või nautisid ilusat ilma. Ülle Pruks kirjutab (raamatu alguse poole ühes peatükis), et alati ei peagi midagi tegema – et reisiraha kokku saada, on isegi palju tööd tehtud!

Tegelikult on ääretult sümpaatne ka tema kirjastiil. Nagu öeldud, ei ole ma veel kuigi kaugele jõudnud, aga juba eessõnast paistab läbi üsna tervitatav huumor ütlemistes. Näiteid ei ole mõtet hakata tooma, võin lihtsalt mainida umbes viimati loetut-meeldejäänut. Tsiteerin:

Meie paatkond teeb veel ühe ujumispeatuse. Ühtäkki ronivad kaks meest veest välja, tõusevad treppidest kalju servale ja … prantsatavad vette. Noore šotlase motiivi võib isegi mõista: värske abielumees tahab end veel tõestada. Aga too teine on minu kaasa! Neljakümnendates mees on peast soe, kui oma naise silme all demonstratiivselt alla viskub! Ega poleks ratsionaalselt mõtlevalt inimeselt sedavõrd arulagedat tegu oodanudki. Pealegi, hooliva isana on ta eluaeg poegadele sõnu peale lugenud, et nood hulljulgeid ettevõtmisi väldiksid. Nüüd siis ise – karsumm! Rahvas huilgab ja julged mehed, põsed adrenaliinist õhevil, tõmbavad end paati sisse. Võid ju olla marus nagu tige tikker, aga kui sind ümbritsevad rõõmsad näod, siis tuleb naeratada. (lk. 32)

CarpeDiemSamamoodi on see raamat vägagi kaasaegne oma viidetes, siin on viiteid nii Tripadvisorile kui muule kaasaegsele, näiteks hiljaaegu ilmunud raamatutele. Mulle meeldis nt. kokkuvõte TripAdvisorist, mida autor soovitab nende enda ette võetud teekonna asemel (ise läksid nad minu arusaamist mööda sõiduteed pidi, mis on omamoodi ohtlik ja kindlasti pigem sportlikuma elulaadiga inimestele):

Ühistransporti kasutavale turistile jagab Tripadvisor näpunäiteid, kuidas koos pagasiga Positanost Sorrentosse saada. Soovitus, kuigi tugevalt kärbituna, kõlaks järgmiselt: hüppa Positanos bussi ja sõida ühel jalal seistes vastassuunas Praianosse. Seal pöörab buss nina ümber ja asutab end uuele ringile, läbides Sorrento poole liikudes taas Positano. Massid küll pressivad ukseavast sisse, aga sina oled ka teisele jalale koha leidnud. Õnne korral juba istud. (lk. 40)

Olgu, olen nüüd välja toonud meelelahutuslikuma poole, mille järgi ei saa aimu, et tegelikult on siin VÄGA põnevat kultuuriajalugu – ja ei, mitte vaid seda, kes ehitas millise hoone, vaid palju laiemalt. Näiteks viibitakse reisil, nähes saari, mille kohta saame teada, et seal elutsesidki Odüsseusest tuttavad sireenid. Ja mis seal veel on juhtunud, kuidas läinud, kes ostnud. Veel on väga põnev lugeda näiteks sellest, kuidas Apenniini poolsaarel levisid Hippokratese, Galenose, Avicenna ja paljude teist ideed meditsiinieetikast, “teadmised ravimtaimedest, inimkeha ehitusest, kirurgiast ja isegi haigustekitajatest”. (lk 38). (Autor on hariduselt arst). Väga põnevad on üldised viited – sellele jutule järgneb näiteks teadmine, et Eestis ei loetavatki originaalset vannet, vaid “antakse tänapäevane arstivanne, millel on palju Hippokratese eetikavande jooni.” (lk. 38)

Miski ei jää venima – ei takerduta liiga pikalt ajalukku, samas ka mitte oma elu lõbusate seikade juurde. Kõike on parasjagu, seega on tasakaal paigas. Samamoodi soovitatakse vahele nii keerulisemat kui kergemat kirjandust, mh ilukirjandust, mis võiks anda aimu kas mõnest paigast (Elena Ferrante uuem sari). Mulle endale näiteks pakub Capri puhul huvi muidugi Axel Munthe, kelle tihedalt täis kirjutatud raamat ootab ka minu riiulis. Juba aastaid, kui mitte aastakümneid. Kui Ülle seda nüüd siin mainib, nagu ta oleks seda lugenud, tekkis mul esmakordselt mõte, et äkki on see olemas ka eesti keeles? (Näen, et lausa kahes väljaandes. Vähemalt).

Kokkuvõtteks on tegemist äärmiselt põhjaliku ja huvitava raamatuga, mis ei solva lugejat mitte ühestki otsast. Autor ütleb ka ise, et soovitab kindlasti Itaaliat uurida, aga kui sinna elama asuda, võiks veidi järele mõelda – ka kultuurilistest erinevustest on juttu. Itaalia 20-st maakonnast kirjutab ta neljateistkümnest (eraldi kohti-peatükke on rohkem). Siin on nii kokandusest, jookidest kui niisama ajaloost. Ja ikkagi – läbi enda reiside kronoloogilises järjekorras. Mistõttu võib vähkide püüdmise ja valmistamise juurest lugeda ka lapsepõlvemälestusi sellest, kuidas toona püüti.

“Ja refrääniks jääte ikka theie” – ehk refrääniks jääb ikka ta abikaasa. Väga soe on lugeda sellisest armastusest ja austusest, mis tekkis juba 18-aastasena esimesest pilgust ja on säilinud tänaseni.

Igatahes kui juhtub, et raamatust tuleb veel mõni trükk või see jõuab raamatukogudesse, soovitan kindlasti. Ja eriti neile, kes käivad Itaalias reisimas. Ma leian, et seda raamatut ei peagi kaanest kaaneni kohe läbi lugema – selliselt võivad asjad peas segi minna, ei jõua nautida. Ise jätkan teiste raamatute vahele ja tänan veelkord au eest see raamat endale saada!

Tutvustavate videote playlist:

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s