42. Katrina Kalda “metsiku maailma melanhoolia”

metsiku-maailma-melanhooliaMulle tundub, et olen Katrina Kalda varasemaid raamatuid ka lugenud (mitte kõiki). Paraku puudub igasugune mälestus. See raamat jäi kuskil silma ja laenutasin.

Olen ettevaatlik arvamuse avaldamisega, sest ma pole praegu enam elus sellises kohas, kus tahaks sedasorti kirjandust lugeda. Mingis mõttes on see arenguromaan lapsest vanemaks inimeseks, teises mõttes taandarenguromaan – maailm liigub üha vääramatumalt hukatuse poole. Lisaks on tunne, nagu loeks erinevaid raamatuid. Vahele pikitakse sageli maailmauudiseid, mida me veel ise ka mäletame. Ametlik kokkuvõte ütleb nii:

Miski ei ennusta Sabrinale kunstnikukarjääri. Kasvades ebakindla ema hoole all kasinates tingimustes, pole tema tulevikuväljavaated kuigi helged. Seda päevani, mil ta kooliekskursioonil Rodini muuseumi avastab oma kutsumuse: pühendada oma elu kunstile. Sestsaadik on Sabrinal vaid üks siht silme ees. Tudengielu heidutusi hüvitavad tugevad sõprussidemed ja kosutavad kunstilised otsingud. Ent üsna varsti hakkavad noore naise sihte mõjutama armuelu raputused ja vältimatuna näiv ökoloogiline allakäik.

Tänapäevase kunstniku silme läbi küsib Katrina Kalda kunsti rolli järele maailmas, mis on sattunud kriisi. Tundeküllast romaani kannab autorile omane kindel, täpne ja harmooniline kirjutamislaad.

Või ütleks ehk Suvehiidlase sõnadega: “Väga olulised teemad ja päris kaasahaaravalt seotud. Me saame ülevaate Sabrina vaesushäbist läbi imbunud lapsepõlvest Calais´s, kunstnikutee algusest, armuseiklustest… aga sellest põnevam oli ühiskonnakriitika ja keskkonnahoiu teemade käsitlemine ja nende teemade sidumine kunsti tegemise mõttekusega, milleni peategelane ühel hetkel jõuab.”

Minu mulje oli pigem pidev maailmalõpu tunnetamine. Ma ei oska öelda – see kuidagi rõhus. Ma ei tundnud, et kõik viiks kuhugi edasi, vaid oli kuidagi juhuslik. Minu arust ei viinud üks asi teiseni, vaid ühest teemast sai villand, tekkis uus. Üks kunstitegemise viis ammendus, tekkis uus. Ja seda kõike praeguse maailma taustal, mida kujutati üsna trööstitu ja jubedana. Kodupaiga Calais’ “vallutavad” sisserändajad ja põgenikevood. Ökoküla ehitamisel puhkeb teisel pool mäel metsatulekahju. Jne. Nojah, kuidagi masendav ja… ma ütleksin isegi prantslaslik. (Houellebecq meenub isegi). AGA. GoodReadsi keskmine hinne on ootamatult kõrge, nii et ilmselt ma eksin ja teistel on õigus. Nii et lugege.

Üks tsitaat kõnetas kuidagi, lk. 211 (kui peategelase elukaaslane kadus oma lapsega peategelase juurest kui tina tuhka):

Kolisin Raffinerie’sse, nagu olin teinud viisteist aastat varem. Minus võttis maad mõrkjasmagus vabadusetunne. See oli paariate vabadus, nende vabadus, kel pole õnnetuseks teiste ees mingeid kohustusi ja kes seega võivad oma suva järgi kurssi vahetada, uude ametisse astuda, võõrale maale sõita või üldse mitte midagi teha, lihtsalt elada. Ent mis üldse on “elu”, kui mitte suhe teiste inimestega? (tõlk. Anti Saar)

Muidu aga iseloomustab meeleolusid raamatus see tsitaat:

Ühe uudise juures oli foto varemeid hoonest. Eelmisel päeval olid Pariisis, Londonis ja New Yorgis rahvusvaheliste pankade peakorterites plahvatanud pommid. Rünnakud oli omaks võtnud mingi laiemale üldsusele tundmatu rühmitus. See süüdistas sihikule võetud ettevõtteid nafta- ja kivisöetööstuse toetamises. Rünnakud erinevates maailmajagudes olid nii hästi kooskõlastatud, et kananahk pidi ihule tulema. Osa terroriste oli endalt kaamerate ees elu võtnud. Malbete hipide aeg oli ammu möödas, meie ajastu oli sünnitanud surmapõlglikud aktivistid, kes olid armastusest Maa vastu valmis tapma teisi inimesi. (lk. 228)

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s