Panin selle pealkirja kõrva taha, kuna Raamatusirvija jagas Kirjakoi postitust. Postitus tõotas justkui midagi põnevamat. Aga ma olen rõõmus, et üldse jaksasin raamatu läbi lugeda – viimasel ajal nii vaevaga loen ikka…
Peategelane on Ameerika valgekrae, kes teenib raha pangas valuutakursse ennustades ja selle järgi ostes-müües, erakordselt andekas selles. Muidugi raske lapsepõlv, sõjaväelasest isa, ema surm, ema jätab talle kassi, kes teda ei salli. Raamat algab sellega, et minategelane paneb kassi magama, kuna on pooleks aastaks suundumas Veneetsiasse ja noh, “eks kass ole vana ka”. See annab kogu raamatule tooni – kass Elizabethi kollased silmad arsti laual.
Veneetsias tekib ellu aga hoopis teine rütm. Esiteks juba see, et Jack ei saa magada ja uitab öösiti ringi või vähkreb voodis ja näeb jubedaid unenägusid. Mingil hetkel kohtub linnatänavatel Caterinaga, salapärase naisega, kes hoolitseb kuskil tänavatel hulkuvate kasside eest ja kelle kohta ta midagi eriti teada ei saa. Lugeja muidugi aimab algusest peale, et tegemist on mingi kummitusega endisest ajast. Caterinaga koos liigub minategelane ka ise enda teadmata surnute maailmas. Kogu Veneetsia kirjeldamine on kuidagi väga hästi tunnetatav – vajuv linn, kaugel klantspiltidest või moodsast pangandusmaailmast, kust tuleb minategelane. Tänavasopid, lagu, hais, aga samas mingi meelelisus, pärast mida tundub kõik ameerikalik kuidagi pealiskaudne (minategelasele). Taolisest kokkupuutest “surmaga” tekib minategelasel kummaline komme inimesele silma vaadates näha, kui teda vaevab mõni haigus või läheneb surm. (Põhjus, miks ta lõpus nt oma naabrinaisele otsa ei vaata – ta ei taha vanainimestele otsa vaadata, et mitte näha nende haigusi ja surma). Siin on ka Jacki Veneetsia töökaaslane Rinio, kange naistemees – tema kaudu on püütud edasi anda tänapäevast veneetslast (“veneetsialast”, nagu raamatus kirjas), kust jooksevad paralleelid endisesse aega.
Kirjutanud on veel lugemiselamused(Virve Edro) ja Siiliste.
SEHKENDAMINE 