Ma ostsin selle raamatu ilmselt suvel Rootsist, mõeldes, et tegu on mingi lihtsama ja naljakama kirjandusega, mida saab teinekord pedagoogilistel eesmärkidel kasutada. Nädalavahetusel haarasin Tallinnasse sõidule kaasa ja … lugesin läbi. See raamat meeldis mulle väga! (Näen, et 2020 on nomineeritud ka Augustprisetile). Ma tahaks nii kangesti seda eesti keelde tõlkida. Pealkiri ega kaanepilt ei luba ju suurt midagi. Tegu on Arashi kirjutatud raamatuga sellest, kuidas nad Iraanist Rootsi saabusid – aasta oli 1986, tema oli viieaastane. Temal on oma märkmed, aga on olemas ka isa päevikud. Oma märkmeid ta tsiteerida ei saa, aga väljavõtted isa päevikust on nii teravad, analüütilised, täpsed – ja enamasti siiski väga austavad Rootsi suhtes. Nagu autor (nüüdseks arst) kirjutab: areng on toimunud kahes suunas: tema, väike poiss, saabus võõrale külmale maale ja ei suutnud aru saada, kuidas siin üldse saab elada, kui tema lemmikpudingit isegi ei müüda. Samas integreerus ta Rootsi ühiskonda, tal olid rootslastest sõbrad, ta sai Rootsist hariduse, ta on Rootsis arst (minu mäletamist mööda Stockholmis). Isa oli kahe kõrgharidusega keemiainsener, kes oli õppinud Teheranis ja Pariisis. Pariisi vabameelsetes intellektuaalsetes ringkondades 1970ndatel kohtusid nad ka autori emaga. Need haritud inimesed saabusid Rootsi ja olid täis usku, et elu läheb paremaks ja turvalisemaks. (Ema ja isa lahutavad ja ema tegelikult integreerub veidi paremini siiski). Isa aga ei leia pärast esimese kosmiliselt hea töökoha järel enam ühtegi tööd, sõidab taksot ja … eraldub oma ääremaale. Ka raamatu lõpus ära toodud intervjuu isaga selle raamatu tarbeks on endiselt täis täpset analüütilist teravust: teravuse all pean ilmselt silmas head analüüsioskust, mitte sugugi kriitikat.
Miks see võiks Eesti lugejale midagi pakkuda? Sellepärast, et siin on asju rootslaste kohta, mis üllatasid nii samuti mind 1990ndatel ja ilmselt võivad üllatada neid, kes sinna praegu elama asuvad sõltumata nahavärvist. Muidugi on siin ka juttu suhtumisest inimestesse, kelle nahavärv on kasvõi veidikene tumedam – rootslased on väga palju sallivamad ühiskonnana, aga üksikisikute tasandil on diskrimineerimist ja veidrat suhtumist ikkagi palju. (Sellega tuleb arvestada ka siis, kui oled pärit “endiselt nõukogudemaalt” ja eriti vanema põlvkonna puhul. Nemad TEAVAD ja võivad ka meile rääkida, kuidas on). Seal on juttu Rootsi “igavusest” ja homogeensusest – isa kirjutab päevikus, kuidas see võis alguses teda naerma ajada, aga kuidas ta siis jõudiski järeldusele, et see ongi demokraatias elamise eelis. Ülekantult restorani ei vali sa rooga, vaid millist salatit pearoa kõrvale tahad ja kas kartulid võiksid olla praetud või keedetud.
Teisalt on see raamat peegel ka meile endile ja meie vaatele meie oma maal elavatele inimestele, kelle nahavärv pole sama kahvatu kui meil. Isegi kui nad on siin sündinud või vähemalt väga varajasest lapsepõlvest kasvanud. Kas tunneme ära, et hakkame teinekord ka üle reageerima, liialt nunnutama, liialt lubavalt käituma… (Huvitav oli see, kuidas KÕIK eeldavad, et kui nad on Iraanist, siis on nad väga usklikud, väga tuttavad kogu selle teemaga, muuhulgas see, kuidas arvatakse, et nad räägivad araabia keelt!) Nagu öeldud – millestki ei kirjutata kibedusega, aga kohati on ikka valus (ja mis kõige imelikum – ikkagi äratuntav.)
Siin on hämmeldumist selle üle, kuidas Rootsi lapsed võivad oma vanematega kärkida ja ülbitseda, ilma et sellele järgneks midagi hirmsat. Kuidas võib vahele jääda pornofilmi vaatamisega varateismelise eas, ilma et midagi juhtuks. Mitte kummalegi poolele pole antud hinnangut, hävitavat hinnangut – autor kirjutab just sellest vaatenurgast, kuidas mingid asjad tundusid ihaldusväärsed, aga samas, kuidas samad asjad võisid viia ka tupikusse. Nii et mõlemast kultuurist ka samade nähtuste või juhtumite puhul oli võimalik leida midagi head, aga ka midagi, mis paneb ehk mõtlema.
Ma ei tea, kui tugevalt selline raamat ilukirjanduslikus mõttes mõjub. Ilmselt keskmiselt. Aga ma kujutan siiski ette, et tegemist on umbes sellise raamatuga, mida võib Mart Juur Prillitoosis sirvida. See ei räägi ju tegelikult ÜLDSE ainult Iraani põgenikest Rootsis ja nende kohanemisest, vaid meie kõikide elust ja suhtumisest “võõrastesse”, neisse, kes ei ole täpselt nagu meie. Samuti sellest, kuidas võib meile endile tunduda Rootsi elama asumine.
- Vi läser
- Ella Andrén, dagensbok
- Väidetavalt vändatakse ka film, aga filmina pole need arutelud ju näha ja see tegevustik üksipäini ei anna edasi olulisemat.
- DN maksumüüri taga.
SEHKENDAMINE 