Ma ei mäleta, kust ma selle raamatupealkirja üles korjasin, arvatavasti kellegi blogist (ei leia kuskilt). Ilmselt oli sellele raamatukogus ka järjekord, sest sain alles nüüd kätte. Lugesin kiiresti läbi ja olen rahul. Kas see on lasteraamat? Nagu oleks. Samas – kas see ikka räägib lastega või hoopis täiskasvanutega? Lihtsas vormis. Ametlik lihtsustatud kokkuvõte kõlab:
Raamatutes leidub kogu maailm.
Need on erilised kunded, kellele raamatukaupmees Carl Kollhoff tellitud raamatud koju kätte viib – õhtuti pärast kaupluse sulgemist, jalutuskäigul läbi maaliliste kitsaste linnatänavate. Need inimesed on tema jaoks peaaegu sõbrad ja tema on nende kõige olulisem side maailmaga. Kui Carli tabab karm saatuselöök, muutub küsitavaks, kas tal õnnestub raamatute võimu ning samavõrd nutika kui ninaka üheksa-aastase tüdruku abiga taas õnnelikuks saada.
Sooja südamega, targalt ja liigutavalt jutustab Carsten Henn „Raamatujalutajas“ sõpruse väärtusest, lugemise lummusest ja raamatute ühendavast jõust.
Sisu on meeldivalt lihtne ja muinasjutuline, lasteraamatulik. Erinevad tegelased, kellele raamatujalutaja Carl annab raamatutegelaste nimed, on võimalik lõpuks kokku viia, kõik saavad kellelegi kasulikud olla. Muidugi tekitab see lugejas huvi antud tegelaste vastu, kui nad ei ole lugenud raamatuid, kust need on pärit. Darcy, Effi Briest, Doktor Faustus (või Pipi Pikksukk – aga seda on kõik lugenud). Seega mingis mõttes on see kirjutatud neile, kes juba armastavad raamatuid, teises mõttes aga neile, kes on sinna veel teel. Kuigi mingis mõttes on see kirjutatud vanadele inimestele, kes armastavad raamatuid, aga kes näevad sellise raamatumaailma kadumist enda ümber. Ja lähenevat surma.
Huvitav on see, et kogu selle raamatu lihtsuse juures oli seal nii mõnigi kord mõni lause, mis tekitas tahtmist see üles kirjutada (nüüdseks olen unustanud, kus). Postimehe raamatuportaal on mõned lingile kogunud.
SEHKENDAMINE 