Mis see nüüd oli? See raamat jäi mulle lihtsalt rampsis käe külge ja nüüd ei oska mitte kuidagi kokkugi võtta. Põhimõtteliselt on see nagu mingi peen anekdoodiraamat, kus on viited igas suunas, aga seda ei pea niimoodi lugema. Võib lugeda kui suvalist kelmiromaani. Või lugeda juppidena, eeldades, et mäletad, mis alguses juhtus (väga pole vaja ka). Õnneks on siin lõpus autori järelsõna, mis selgitab, kuidas kogu see jutt siia tekkis.
Raamatu alapealkiri on muide “Romaan kuues andes, mis sisaldab paraboole, hüperboole, ellipseid, allegooriaid ja tsirkulaarset ringkäiku ning Gustavo Sánchez Sáncheze alias Carretera elulugu”. (Tõlkinud Mari Laan). Ja sellisena algus tundubki, pretensioonitult. Ja kohe ka stiilinäide päris algusest:
On inimesi, kellel on õnne, ja on inimesi, kellel on sarmi. Minul on natuke mõlemat. Mu onu Solón Sánchez Fuentes, Itaalia kvaliteetlipsude müüja, ütles, et tarkus ja ilu on kuluvad väärtused ja et nad on raske koorem inimestele, kellel seda on, sest nende kaotamine on kõige kurvem ja aeglasem kõigist surmadest siin elus. Mind sellised mured ei vaeva, sest mul pole kaduvaid voorusi kunagi olnud. Carreteral on ainult püsivad. Onu Solónilt pärisingi ma nimelt sarmi ja samuti ühe elegantse lipsu, mis on ainus, mida elus vaja läheb, et saada tõsiseks tegijaks. (lk. 13-14).
Muuhulgas juba alguses näha, et kõik suvalised tegelased, keda mainitakse – siin siis lipsumüüjast onu – kannavad viimase nimena mõne kirjaniku või tähtsa isiku nime 🙂 (Vaatan, et keegi on GoodReadsis kõik nimed eraldi välja toonud. Tänuväärne). Niisiis algab raamat Carretera minajutustusena. Ta töötab vabrikus turvatöötajana, aga kuna suudab kunagi paanikahäires inimese maha rahustada, kes kullerile kallale läheb, edutatakse ta ettevõtte personalikriiside haldajajaks. Kuna tegevust jäi väheseks, hakkas ta käima mööda koolitusi. Kogemata ühe koolituse käigus asjaolude sunnil abiellus. Sai poja (Ratzinger. Otse loomulikult). Hakkas uusi töid otsima. Kuulis, et oksjonipidamine on tore amet (enne kuulis ka, et kirjanikuamet pidi sisse tooma – üks, Samuel Pickwick nimelt, oli kirjutanud raamatu ja saanud kolmesaja tuhande omaaegse naelsterlingi eest endale uued hambad panna!). Õppis. Töötas välja oma meetodi (mille üldnimetaja võiks olla “esemega kaasaskäiv lugu”), tuuritas, sai ropprikkaks, ostis Marilyn Monroe hambad ja lasi need endale suhu panna.
Sellele osale järgneb teine (Paraboolid), mis räägib sellest, kuidas Carreterale tehti ettepanek korraldada Santa Apolonia koguduse kirikus heategevuslik oksjon. See oli “juba siis, kui ta oli ropprikas ja ei pidanud õieti enam oksjoneid korraldama”, tal oli uhke maja Disneylandia tänaval ja selle kõrval oma kollektsioonesemete hoone, mille vahele ta kavatses tulevikus ehitada silla. Selles osas võime (mh) lugeda lugusid, millega ta erinevate inimeste hambaid müüb. Lõpuks on ta nii hoogu sattunud, et ütleb, et tema suus on Marilyn Monroe hambad ja need saab osta ainult koos temaga – ja ostja on Ratzinger. Tema poeg, kelle ta olla lapsepõlves maha jätnud.
Kolmandas raamatus (Hüperboolid) leiab ta ennast mingilt põrandalt (hambaid tal enam suus pole), kus igast neljast seinast vaatavad teda klounid. Igal klounil oma nõudmine.
Neljandas raamatus (Ellipsid) läheb ta oma vangistusest külmalt põrandalt välja. Kohtub Quintilianusega (!!!), kellel on ratas. Venna ratas, mida ta tahab vennale tagasi viia, aga vend on kadunud. Quintilianus räägib ainult ladina keeles. Carretera laenab temalt ratta, et otsida ta venda ja enda hambaid. Kohtub “tõsimeelse vibaliku poisi” Roberto Bálseriga (reisijuht ja kirjanik), kelle ta veenab enda uhkesse majja tasuta elama tulema, vastutasuks kirjutagu poiss tema elulugu, tema hammaste lugu. Tema aga lubab rääkida talle väikese tähtsusetu eeslinna Ecatepeci (kus tegevus toimub) iga tänavanurga jms kohta lugusid, et poiss saaks seal reisijuhi tööd teha ega peaks kaugele kesklinna sõitma. Muide, nende tutvumisest:
“Millega sa tegeled? Oled muusik? Kunstnik?”
“Ei,” vastas ta pisut melodramaatiliselt. “Ma olen kirjanik ja turismigiid: viimane annab mulle elatist ja esimene toob surma.” (lk. 88)
Viies raamat (Allegooriad) räägib selle noore kirjaniku vaatenurgast. Selgub, mis on tegelikult juhtunud – kuniks Carretera oli USA-s oksjonikoolitusel, lasi ta naine koos pojaga jalga. Tagasi tulles oli Carretera üksinda, hakkas korjama koli oma majja ja maja kõrval asuvasse kuuri. Koguduselt paluti armulikult ta kutsuda oksjonit pidama. Ja Ratzinger, kes oli olnud koguduse varahoidja (sest kasuisa kõik varad läksid kirikule), laseb kirjutada lepingu, et kõik Carretera varadki lähevad kirikule. Heidab ta kunstisaali, kus on installatsioonnäitus nelja klouniga seinal. Kuidas Carretera ei lasknud ennast kunagi murda, oli ikka positiivne. Rääkis lugusid. Lõpuks allegoorilised lood (täiesti ajuvabad, selletõttu ka … naljakad. Ühe tegelasena astub seal ette ka 15-aastane Valeria Luiselli).
Kuuendas osas (Tsirkulaarne jalutuskäik) on … fotod ja Google Street View pildid. Ja pildiallkirjad tsitaatidena. Keegi teine võib selgitada, kuidas need kokku lähevad.
Ning lõpuks autori järelsõna ingliskeelsele väljaandele. Selgub nimelt, et Ecatepecis (México linna lähistel – “äärelinnas, peaaegu tühermaal”) toimub Magali Arriola ja Juan Gaitáni kureeritud näitus “Jahimees ja tehas”, millele tellitakse tekstid Valeria Luisellilt. Galerii (Jumex) asub mahlatehase kõrval. “Näituse ja tellimuse idee oli mõtiskleda sildade – ja nende puudumise – üle eskponeeitava kunsti, galerii ja laiema keskkonna vahel, mille osaks galerii on.” Mul on ehk targem otse tsiteerida:
“Jumexi kollektsioon on üks olulisemaid kaasaegse kunsti kogusid maailmas ja seda rahastab Grupo Jumex – mahlatehas. Mõistagi on nende kahe maailma vahel lõhe: galerii ja tehas, kunstnikud ja töölised, kunst ja mahl. Kuidas ühendada kaht teineteisest kaugel olevat, kuid kõrvuti eksisteerivat maailma ja kas kirjandusel saaks olla vahendaja roll? Otsustasin kirjutada kunstimaailmast riivamisi – isegi allegooriliselt – ja keskenduda elule tehases. Samuti otsustasin kirjutada mitte niivõrd töölistest kuivõrd töölistele ning pakkusin välja protseduuri, mis tundus selleks eesmärgiks sobilik olevat.”
Nüüd nimetab ta just sedasama ettelugeja rolli tubakavabrikus, millest oli juttu “Raamatujalutaja” raamatus (mida eelmisena lugesin). Seega hakkas kirjanik töölistele kirjutama, lugusid loeti ette, tööliste reaktsioone, oma lugusid vahendati tagasi kirjanikule. Kirjanik ei kohtunud töölistega, vaid kõik käis vahendamiste, fotode, Google Street View kaudu – seega kasvas see lugu välja osalt tööliste enda lugudest, uutest vaatevinklitest jne.
Leian ühe lingi praegu, Harrastuskriitikud, ja sealgi kinnitatakse, et jube segane jutt, aga … miskipärast ikka meeldib.
Mina ütlen, et see on hullumeelne raamat. Ja osalt on tunne, et seda tulekski üksteisele ette lugeda. Ja ilmselt pigem nooremas eas. Aga mine tea. Hull raamat ikka. 🙂
SEHKENDAMINE 