Sagadi mõrvalugude neljas raamat. Lugu läheb käima väga hästi, siis hakkab silme ees kõikidest mõisavalitsejatest jälle kirjuks tõmbama. Kui kunagi film tehakse, tuleks kõiki sõite ühest mõisast teise illustreerida kaardil teekonna näitamisega. Samas on algusest lõpuni lihtsalt imeline, kuidas ajalooteadmine on sedasi looks valatud. Kõik detailid, traditsioonid, postijaamade korraldus, toetused teistele jaamadele, majandustegevus, pisiasjad – see mulle väga meeldib. Ja Annikvere preili Julianat on seekord ka kuidagi natuke vähem – tema pidev irisemine ajab üldiselt närvi ja muudab väga keeruliseks mõistmise, kus ja kuidas saab nende vahel üldse mingi armulugu olla. Kuna kõik lõppes nii lahtiselt, siis eks näis, mis sellest kõigest edasi saab.
Seekord olid siis taustal nii Preisi kui Tsaari-Venemaa salateenistused, kui ma õigesti aru sain. Kuna tundub, et lugesin suhteliselt raamatu väljatulemise nädalal, siis veel ei leia teisi linke.
Sellel lingil saab raamatu algust sirvida.
SEHKENDAMINE 