Mulle soovitati. Galbraith olla Rowlingu pseudonüüm (pole küll lugenud tausta, aga väga õige mõte. Pärast Harry Pottereid on saavutusäng ja võrdlusmoment muidu liiga pärssivad). Ühtlasi öeldi soovitades, et aeglaselt liigub (vms). Täpselt nii oligi. See pole tavapärane sedasorti krimka, et põnevus ei lase raamatut käest panna, kogu aeg saad midagi teada, mis jääb kuidagi õhku. Siin on tegelikult ju sama – me saame siiski igast tegelasest korraliku pildi, rahuliku, detailse. Samuti on peategelasel, endisel sõjaväeuurijal Cormoran Strike’il oma taust, millest ilmselt vaid osa selles osas avaldati. Tema nooruke sekretär paistab samuti üsna olulise tegelasena, kuna vahel, kuigi harva, näeme kõike läbi tema silmade.
Lugu läheb lahti sellest, kui oma penthouse’i rõdult hüppab alla juba varasemate narkosõltuvus- ja meeleoluhäirete probleemiga tippmodell Lula Landry. Kuna tegemist on sellise kuulsusega, teeb politsei oma uurimistöö siiski korralikult ära, kuigi kõikidele on selge, et tegu on enesetapuga. Lula on adoptiivlaps ja tema teine lapsendatud vanem vend pöördub Strike’i poole, kuna tema väitel ei saanud see olla enesetapp. Strike, kes on Afganistani veteran ja üks jalg on põlvest saati protees, hakkab asju uurima. Ise on ka puntras, sest kolib lahku elukaaslasest-kihlatust, kellega ta on 16 aastat koos olnud (kokku-lahku-kokku-lahku), seekord enda initsiatiivil. Ahjaa, see on ka oluline, et ta on ühe kuulsa laulja sohipoeg – oma isaga olla elus kohtunud kaks korda.
Lugedes kerkib niisiis meie ette tegelasgalerii, kellel kõikidel on midagi kahtlast, paljude jutt ei pea mingis osas paika. Vaid mõni (need kõige ebastabiilsemad staaride maailma sõltlased vms) räägivad asjadest siiralt ja ausalt, tundes Lulast tõsist puudust. Guy Somé, homost moekunstnik, kutsus teda Käoks – siis ta pealkiri. Kusjuures inglise keeles Cockoo’s Calling, mis eesti keeles on isegi tabavam.
Sisu kirjeldama ei viitsi hakata, pole nagu krimkade puhul mõtet ka (paratamatu tulemus on, et unustan ise ka varsti ära…). Ja tapja… no tõtt-öelda mind lõpuks ei üllatanudki, sest olen vist juba harjunud, et alati need kõige ebatõenäolisemad. Eks vahest veidi ebaloogiline siiski oligi, tänu sellele liiga kombineerimine. Aga mine tea.
Seega korralik lugemine, mõnusalt 478 lk ka, väga hea sissevaade Londonisse – kes ise neid paiku tunneb, kindlasti poole nauditavam lugeda. Soovitan samuti. Ja veidi häiris lõpuks, et mingeid trüki- ja hooletusvigu oli sees (korrektor? toimetaja?). Selles sarjas on lugemist küll, kui tekib huvi edasi minna. Ja tõtt-öelda ma muidu eriline krimkade lugeja ei ole – aga see siin oli rohkem nagu Londoni lugu. Krimilugu oli … noh nii ja naa. (Potterid olid kuidagi sellised, et ei lasknud käest panna – samas on see siin teisele sihtrühmale ja kirjutamislust paistab siiski välja).
Lingid:
SEHKENDAMINE 