Sattusin Stockholmis raamatupoodi 27. jaanuaril, holokausti mälestuspäeval. Ilmselt ei olnud see riiul sinna üheks päevaks paigutatud – aga seal oli mitu holokaustiteemalist raamatut. Hédi Fried lahkus meie hulgas hiljaaegu kõrges vanuses. Koonduslaagris ellujäämise järgselt pühendas ta oma elu sellele teemale – sellest rääkimisele ja püüdele ära hoida, et midagi sellist tulevikus juhtuks. Ja paremäärmuslaste sõnavõtte lugedes ja kuulates hakkas ta juba mõnda aega tagasi osutama, et retoorika on üsna sarnane Natsi-Saksamaal enne koonduslaagreid toimunule. Ja ta suri Ukraina sõja aastal…
Lugu Bodrist on lihtne lugu lastele. Meile, eesti lugejatele meenutab see muidugi Ilon Wiklandi raamatut “Pikk, pikk teekond”. Võib öelda, et Hédi Fried on oma raamatus siiski väga napisõnaline, peaaegu roosiline. (Wiklandi koera surm on ilmselt üks kurvemaid kohti, siin ootab koer mitme aastaaja möödumist, kuni lapsed tulevad ja ütlevad, et sõda on läbi. See, et inimesi suri, jääb kuidagi tahaplaanile. 
Nende väljakolimist kodudest mainitakse, koledad kiilakate laste pildid koonduslaagri traataia taga… aga lõpuks lõpeb see õnnelikult, nagu tihtipeale lasteraamatutest eeldatakse. (Jälle võrdluseks Ilon Wikland – jah, laps leidis enda jaoks Rootsis kunsti, aga ta oli vanemateta, vanavanemadki jäid koju Eestisse, koer sai surma…)
Raamatul on ka olemas lisamaterjal pedagoogidele.
Eelmisel aastal valmis sellest ka filmike.
Stina Wirséni kunstnikutöö annab raamatule palju juurde (tekst on siiski väikestele kohandatud ja üsna lihtne).Viktor Gårdsätteri foto: 
SEHKENDAMINE 