Kuna mulle seda sarja soovitati, võtsin ka teise osa lugeda. Soovitaja hoiatas, et see on kõige igavam ja tuleb ennast läbi närida. Selgub, et maitsed on erinevad – seekordne pakkus mulle põnevust isegi rohkem. K-M Sinijärv on eestikeelse väljaande kaanel öelnud “Minu meelest minnakse siin suurte sammudega kirjanduslike meelelahutajate esiritta” ja ma võin sellega täitsa nõustuda. Nüüd, kui me ei pea peategelastega enam A-st ja O-st tutvuma, läks lugu käima kuidagi kiiresti. Minu jaoks püsis ka põnevus algusest lõpuni. See on ka selline kriminull, kus sulle antakse väga palju juhtnööre, nii et sa võid kahtlustada kõiki ise – ole vaid mees ja märka. Nii et kui lõpus selgub, et mõrvar on ikkagi keegi, keda sa üsna vähe kahtlustasid, on siiski hea tunne, et oled mitut asja märganud – ka teiste puhul. Hoiab nagu vaimu värskena. Ümber kirjutama hakata oleks tüütu, see tähendab paraku, et hiljem läheb see vähenegi meelest, mida veel homme mäletan. Võtaks õige ametliku kokkuvõtte:
Kui kirjanik Owen Quine jääb pikemaks ajaks kadunuks, pöördub tema abikaasa detektiiv Cormoran Strike’i poole. Esialgu arvatakse, et Quine on mõneks ajaks avalikkuse eest peitu läinud – seda on ta teinud varemgi –, ja naine soovib, et Strike kadunud mehe üles otsiks ja tagasi koju tooks. Mida rohkem Strike asja uurib, seda selgemaks saab, et Quine’i kadumise lugu on keerulisem, kui tema abikaasa esialgu arvas. Kirjanik on äsja lõpetanud oma uue romaani käsikirja, milles ta kirjeldab äärmiselt pahatahtlikult peaaegu kõiki, keda ta tunneb. Kui romaan peaks avaldatama, võib see rikkuda väga paljude elu, mistõttu on mitmeid inimesi, kes võivad soovida Quine’i suu kinni toppida. Viimaks Quine siiski leitakse, ent tapetuna ja seda väga iseäralikul moel. Algab võidujooks ajaga, et lahti mõtestada halastamatu mõrvari motiivid, sest niisugust kuritööd pole Strike veel kunagi näinud.
Mina leian seega, et oli põnev. Aga ma võtsin ka terve nädalavahetuse lugemiseks. Kas ealised iseärasused või niisama mälu – mulle ei jääks muidu kõik detailid meelde, kui ma korraga läbi ei loeks (ca 500 lk). Loo lahtiharutamine oli põnevam kui lõpplahendus, aga seekord ei tundunud see päris pliiatsist imetud (esimese puhul ei suhestunud niivõrd kogu selle maailmaga).
Ja tõlge (Tõnis Värnik) on muidu täiesti kena, teksti on palju, laused teinekord üsna pikad – aga siiski on sisse lipsanud apse ja trükivigu, mis mingil hetkel veidi isegi häirima hakkavad. Kõige kummalisemad tundusid sünnipäevaõnnitlus: “Palju õnnelikke tagasitulekuid” ja hiljem tekstis “kõhuõed”. Viimase puhul tegin lihtsalt Google’i lahti ja lõin otsingusse otse “stomach sisters“, saades vastuseks, et tegemist on naistega, kes on maganud sama mehega.
- Jaan Martinson kirjutas kunagi nii.
- Kais Allkivi Õhtulehes.
SEHKENDAMINE 