Sageli on nii, et sarja järgmised osad mõjutavad ka eelmiste ja järgnevate osade muljet. Mõne autori puhul on positiivne eelarvamus nii suur, et enam ei suudagi objektiivselt läheneda. Teisel tuleb ennast jälle tõestada, et negatiivse eelarvamuse august välja ronida. Ja siis on sellised sarjad nagu Cormoran Strike’i oma. Esiti positiivne eelarvamus koos soovitusega. Esimene veidi venis, lahendus tundus veidi punnitatud, meeldis pigem see London ja asjade lahtikirjutamine. Teise puhul oli tapmine kokkuvõtteks ikkagi üsna konstrueeritud (lisaks väga jõhker), aga kõik käis kuidagi kirjanduse ümber ja see pettis mu kenasti ära. Kolmanda puhul aga hakkab mõõt täis saama. Eriti häirib mind, kui välja mõeldakse mingid üdini sadistlikud ja jubedad tüübid, kelle sisemonoloogi saab aeg-ajalt samuti lugeda. Teiseks Strike’i minevikust pärit kolm-neli sadisti, kelle ta suudab kohe nimetada ja kelle taustu hakkab uurima. Kirjanduslikult ei vii see tegelikult krimilugu edasi, vaid jookseb lihtsalt mööda paralleelseid sadismijõgesid. Kuna seekord lugesin argipäevaõhtuti, mistõttu lugemine venis pikemaks ka, jõuavad mul ühe sadisti minevikuseigad ununeda ja kindlasti seguneda teisega. Lõpeks ei huvita mind nende sadistlik minevik. Ega olevik. Ega reaalselt kellegi enda välja mõeldult nende sisemonoloog (mustvalgelt JÄTIS, PAHA). Algusest peale on tegemist thriller’iga, kohe on näha, et Robin on ohus, kogu aeg undab taustal kujuteldav “jube muusika” nagu filmis. Väga väsitav ja üldse ei paku huvi ka… Muidugi olen ma juba ammu väitnud, et igasugused köndistamised, piinamised ja noortele viga tegemine käib mulle vastu – selles raamatus on seda kohe kamaluga. Ja kui raamatu oleks reaalselt kirjutanud meesterahvas, oleks ilmselt tänapäeva paradigmas ette heidetud ka liigset maskuliinsust ja naiste objektiviseerimist. Ega isegi see terane, tark ja andekas Robin on ju siiski “väga ilus”, nii et kõik vaatavad järele ja küsivad, kas ta on vaba ja saadaval. Kui saabub lõppelahendus (teine pool raamatust ma lihtsalt ägasin ja sõimasin… et kaua võib), tuli mul lausa naer peale. Hakkad otsima oma olematust mälust, KES see seal vahepeal võis olla, millise mehe minevikust, milliste naise minevikust… Enda tunnustuseks pean ütlema, et isegi meelde tuli! Ja teda mainiti tõesti ainult ühes peatükis põhimõtteliselt. Sedasi pole huvitav krimkat lugeda. (Kuigi jah, põhiolemuselt selle mustri ma aimasin ise ära – et mingi kehastumine, just selle peaaegu tühjalt seisva korteri pärast.)
Seega. Tundub veidi, et mulje eelmistest raamatutest halveneb selle valguses. Teen nüüd kindlasti pausi. Rowling oskab kirjutada, aga Potterites oskas ta ka süžeeliine huvitavamalt arendada. Londoni kohta on see ikkagi väga tore kirjeldus, sisu mõttes: minu poolt hoiatus. (Endiselt häirisid mind ka totakad vead tekstis, aga tekstimassi on muidugi nii palju, et need väikesed asjad on osakaalult tõesti väikesed). Aga maitsed on (kardinaalselt) erinevad – mulle soovitaja sõnul on see sarjast absoluutne lemmik. Sama loen ka teiste linkidelt:
- Samas ütleb Kais Allkivi Õhtulehes: “Kirjanik on kõik detailideni läbi mõelnud ja end Briti sõjaväeluurega põhjalikult kurssi viinud. Tühja ja loosse mittepuutuvat teksti on raamatus vähe.”
- Kritselblogijale meeldib samuti.
- Kultuuritarbija60+ nimetab seda samuti lemmikosaks sarjast. Samas nõustun: “Kõrvuti kurjategija jälgede ajamisega viib Robert Galbraith alias JK Rowling lugeja Londoni kuritegevuse keskele: narkootikumid, mõrvad, naiste vägistamine ja laste väärkohtlemine; noorte hulgas leviv keha terviklikkuse identiteedi häire- füüsiliselt terved tunnevad tungi amputeerida oma jäsemeid.”
- Raamatuarmastuse blogija kinnitab ka, et luges viimased 320 lehekülge mängleva kiirusega, nii põnev olla olnud.
- Sama arvab Daire lugemispäevik.
- Kojanarri kirjutised arvab samuti, et põnev ja jääb järgmisi osi ootama (nüüdseks on need ju ilmunud ka)
SEHKENDAMINE 