13. Ninni Schulman “Flickebarn nr 291”

1436841426.0.mKes seda raamatut kuskil tutvustavad, teevad seda kiidusõnadega. Vaatan ka GoodReadsi hinnanguid – sellel raamatul on näiteks kõrgem hinnang kui (ta eksmehe venna) Schulmani “Malma jaamal“. Kui keegi need raamatud bravuurselt kokku võtaks, siis on mõlema puhul ju tegemist n-ö “minevikus sonkimisega, kus on midagi viltu, mis põhjustab mingit jama tänapäeval”. Alex Schulmani puhul meeldis mulle, et siin oli kõik läbi komponeeritud (arvan, et kiirel ühekordsel lugemisel ei jääkski kõik silma, võib-olla hoopis läheks segi), siin aga oli tunne, et on lihtsalt hakatud kirjutama. Minevikuaeg on tänapäevase ajaga segi (see on pigem reegel kui erand tänapäeval, eksole), aga peaaegu iga peatüki alguses pead veidi mõtlema, millises ajas siis hetkel viibitakse. Kaasajal liigutakse lahutusest “paranemiseni”, uue suhte ja bonusfamilj’ini. Ja pikk lõik isa surmast. Selle kõige vahele kohtumised psühholoogi (või psühhiaatriga). Lapsepõlv võetakse läbi sünnist saadik esimeste armastussuheteni ja kohtumiseni oma esimese mehe, laste isaga (Niklas Schulmaniga). Abiks on ka haiguslood, mille ta haiglast välja tellib – sündides oli tal raskekujuline skolioos (tegelikult tohutult palju füüsilisi läbielamisi haiglates, kuigi ta tundis pidevalt siiski vanemate armastust – kes paraku ei saanud haiglas elada).

Minu maitse jaoks jäigi liiga juhuslik mulje. Imelik “arvustada” midagi, mis on kellegi isiklik päevik, sisemised hirmud, eneseareng. Vahest aitab kedagi, kellel sarnased läbielamised ja kes jõuab seetõttu samuti arusaamale, miks tal tekib tohutu masendus, kui keegi ta maha jätab. (Kas natuke siiski kõikidel ei teki?)

Ida Therén kirjutab SvD-s: “Schulman, känd för sin populära serie med Hagforsdeckare, tar nu steget ut för att berätta sin egen historia. Där beskriver hon traumat av att växa upp som en siffra i patientregistret medan sjukvårdspersonalen kommer och går, mäter och fotar. Som barn har hon svår skolios och läkarna trodde hon skulle dö innan hon började skolan. Hon placeras i en metallställning och i en gipsvagga för att räta ut ryggen, och växer upp till att bli 144 centimeter lång, medan de andra i familjen och i omgivningen är betydligt längre.”

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s