Sellest raamatust lugesin GoodReadsist Mae Lenderilt ja tellisin. Üllatusin, et see on ilmunud juba 2011 – sain kohe kätte. Mulle tundub sellest kirjutamine keeruline. Tavaliselt kasutan vist sellise elamuse kirjeldamiseks sõna “hõrk”. Kui ma selle raamat raamatukogust kätte sain ja nägin, et tegu on sõnaraamatuga, kus pea igal leheküljel algab väga lühike, lühike või veidi pikem lõik, pealkirjaks sõna A-W (inglise keeles kõigepealt, siis eesti keeles, ainuvõimalik lahendus), hakkasin kahtlema. Kas ikka viitsin. Ja üllatusin – eelkõige seetõttu, et tegelikult on siin siiski kirjas ühe armastuse lugu. Kas see on kronoloogiline? Üldse mitte! Ometi loed ühe armastuse lugu (eks meid on lugejana harjutanud kõik need teosed, kus erinevad ajad jooksevad paralleelselt), aga tundelugu. Jutustaja on mees, tegemist on mingis mõttes päevikuga: kuidas mees tunneb erinevatel ajahetkedel erinevate asjade peale. Seega ei loe eraldiseisvaid mõtteid erinevate sõnade kohta, vaid siiski (nagu juba öeldud) ÜHE ARMASTUSE LUGU kohtumisest kuni…. naise truudusemurdmiseni (sest minu mäletamist mööda ei tulnud otseselt välja, et nad on lahku kolinud). Ajaliselt siiski segamini.
Nüüd loen uuesti Mae kirjutatut ja … APPI. Tema kirjutab: “Sõna(seletuse)d ei ole kronoloogiliselt, ka mehe ja naise “hääled” läksid mu peas vahepeal segamini, ent suurem osa ajast polnudki sel tähtsust. Ja isegi sel moel lugedes jooksis lugu lõpuks kokku. Järgmisel korral lugedes (jah, tuleb kunagi ka teine ring) pööran ilmselt sellele rohkem tähelepanu. /Selline aeglane ja naudinguga lugemine.”
Kas hakkan uuesti lugema? Kas siin on mõlema kirjeldused? Mina lugesin ainult mehe hääle sealt välja… Äkki on tõesti võimalik lugeda seda kummagi poole kirjeldusena, äkki ei murdnud truudustki naine? Ma ilmselt jätan selle enda pähe siiski kui ainult mehe kirjutatu. Ametlik kokkuvõte toetab pigem minu lugemiskogemust:
„Armastuse sõnaraamat“ on ühe paari lugu. Jutustaja on vaiksema loomuga kirjanik, tema kallim aga iga seltskonna hing. Ühel oli õnnelik lapsepõlv, teisel mitte. Elu ju koosnebki paljudest sellistest väikestest vastandustest, mis nii argistel kui ka erilisematel hetkedel tunda annavad ja meid üksteisest eemale kisuvad. Sealsamas on aga ka hulk kokkulangevusi, mis lihtsalt peavad midagi tähendama ja eriliselt siduma! David Levithan esitab ühe suhte loo tabavalt lühikeste piltidena, mis moodustavad järjest lugedes nauditavalt visandliku romaani, ent pääsevad mõjule ka läbisegi. Ilmselt on asi selles, et peategelased käivad läbi enamikule tuttavad armastuse etapid. Ent alati ei ole kõik vaid öö, arm, kirg, lähedus, lootus, helgus. Vahel sa lihtsalt ei jaksa enam ja tundub, et üksi edasi minna oleks õigem. Aga siiski… Oled sa valmis kõigest sellest loobuma?
Ahjaa. Oluline oleks ära märkida, et tõlkis Eia Uus. Siin on tõlkijal kuidagi eriti oluline roll.
- Palamuse raamatukogu postituses on ka tsitaate.
- Ka tekstivõlur suudab visuaaliga hästi edasi anda raamatu olemust.
SEHKENDAMINE 
Ära üldse muretse, Sul on absoluutselt õigus, et jutustaja on siiski ainuisikuliselt mees. Ma asusin seda lugema ilma annotatsiooni lugemata, puhtalt lehelt, ja mingil müstilisel põhjusel ilmselt kujutasin ette, et sõnaraamatusse kogunevad mõlema poole mõtted ja vahejuhtumid ja kuna kohati oli ka kirjeldusi, mille puhul polnud algallikas üheselt selge, siis toitis see mu valefantaasiat veel mõnda ega :). Poole lugemise pealt hakkas küll üldpilt paika loksuma, aga siis ma enam algust ei kontrollinud üle, et kas oli nii või naa. Otsustasin jätta mõneks järgmiseks lugemiseks.
Mulle meeldis raamat sedavõrd, et pärast raamatukogust laenutamist selle ka enda riiulile hankisin 🙂
Aa, ok. Mul ei tekkinudki lugedes tunnet, et võiks kaks häält olla. Kuigi seda kokkuvõtet ma lugedes ka ei mäletanud. Samas ikka väga huvitavalt lahendatud.