See raamat jäi silma ajalehes (või Varraku raamatuklubi reklaamlehes) ja otsustasin end raamatukogus järjekorda panna. Üsna suur oli mu imestus, kui raamat suht kohe tuligi (tavaliselt on mure, et esialgu on kõik uued mind huvitavad raamatud ilmatu aeg puudu, siis töötluses ja lähevad lõpuks meelest tellida). Kokkuvõte kõlas nii:
Alates varasest noorusest on Levana tundnud uhkust oma juudi päritolu ja perekonna tugeva naisliini üle. Üks tema eeskujudest on vanaema Hana Lazare, kes on väikese tüdrukuna põgenenud oma kodumaalt Eestist, et pääseda holokaustist, mille ohvriks langes tema ülejäänud pere.
Elu lõpupäevil tabavad Hanat segadushood, mille käigus paljastuvad üksikasjad, mis löövad Levana maailmapildi kõikuma. Algab tõeotsing, mis sunnib noort naist kõike, mida ta vanaemast teab, küsimärgi alla seadma. Sedamööda, kuidas tegevus liigub Pariisist Brüsselisse ja sealt edasi Iirimaa läänerannikule, jõuab Levana vanaema tõelise loo jälile ja avastab saladuse, mis on sundinud proua Lazare’i terve elu oma minevikku varjama.
Raamatu käsikiri võitis 2020. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha. 2022. aastal kandideeris teos Euroopa Liidu kirjandusauhinnale ja valiti žürii poolt viie parima hulka.
Lugu läheb käima üsna kiiresti ja kergelt. Sisuliselt liigutakse kolmes-neljas ajas: 1930ndad-1944 Iirimaal, 1995, 2006 Prantsusmaal ja 2010ndad Brüsselis. Kuna lugu on lahti läinud Galway lahel Paraicu surnukeha lükkamisega üle paadi parda, on ka see sündmus algusest peale teada. Lugeja saab üsna ruttu ka aru, et Levana vanaema Hana on see iiri tüdruk Muraed, iseasi on, kuidas ja kas see ka teistele raamatus ilmsiks tuleb. Algus tundubki üsna konarlik ja lihtsapoolne. Levana on Brüsselis tööl, vanaema on endiselt Prantsusmaal, satub haiglasse, siis võetakse üks hooldaja, pärast teine, lõpuks toovad nad vanaema enda lähedale hooldekodusse. Vahele räägitakse, kuidas 7-aastase Levana ema sureb ja tüdruk jääb vanavanemate kasvatada. Ema on aga jõudu leidnud oma juudi päritolust, mis pidada voolama naisliini pidi, käib sünagoogis, soovib, et ka Levana kasvatataks üles juudi traditsiooni vaimus. Ahjaa, vanaema on end nimetanud Eestist pärit ja holokausti üle elanud juudiks, kes ei taha mingi hinna eest oma minevikust rääkida, liiga traumaatiline. Vanaisa Samuel on aga päriselt juut, teab ka Hana/Muraedi tausta.
Vahepeal saab lugeda Muraedi perekonnast, õest Bidist, üksikisast, kes kasvatab kolme last. Kolmas laps on poolearuline Paraic, kes on Muraedi kaksikvend ja kelle eest ainult Muraed oskab kõige paremini hoolitseda. Rahvaluule kogumine sealt piirkonnast – Arani saarelt Iirimaa lääneranniku lähedalt. Muraedi isa leivanumber on ballaad kogu Iiri ajaloost, aga tal ei tule selle esitamine algusest lõpuni kunagi välja, kui on kuulajaid ja närvipinge. Seevastu jääb Muraedile see ballaad ajapikku meelde, samuti lühikesed lood, muistendid, rahvapärimus. Kuna koolis käib rahvaluule koguja ja palub koolilastel oma lugusid üles kirjutada, saab Muraed (pärast mõningasi takistusi ülikatoliiklikus koolis) siiski järje peale ja saadab koolivihikutes üsna palju materjali. Ta armastab oma kodusaart, isa lugusid, isegi poolearulist venda Paraicut, keda õde tahaks hooldekodusse viia, aga tema mitte (käib hoopis palverännakul, aga kirikuõpetaja ütleb talle ka, et teinekord tuleb aru saada, milleks miski ime on, igal asjal on oma aeg ja mõte. Palverännakult tagasi jõudes leiavad nad aga eest isa matusetalituse).
Ilmselt tuleb mainida ka Levana elukaaslast Armandi, kes on helikunstnik. Ta saab Levana vanaemaga väga hästi läbi ja nõuab, et saaks vaheldumisi Levanaga vanaema vaatamas käia. Ta lindistab vanaema, talle meeldib vanaema aktsent. Kord avastab ta ühest kõnest ühe tundmatu linnu nime – Levana hakkab EL tõlkijate kaudu tuvastama, mis linnuga on tegu. Tegelikult viiakse ta kokku eesti keele tõlkijaga, aga tema kuulab ja ütleb, et aktsent on võõras ja eestikeelne sõna see pole. Tegelikult selgub siis, et iiri tõlkija Gearailt on ainus, kes sõna ära tunneb. Tegemist on rahvaluuleteadlasega, kes on saanud magistrikraadi iiri keeles ja kultuuris (noh, midagi sinnapoole, ei viitsi üles otsida) ja kes on täiesti kindel, et saab edasi ka doktorantuuri, kuid siis selgub, et eelistatakse hoopis teisi, “kaasaegsemaid” projekte mingite missivalimiste etnoloogiast jms. Seetõttu taotleb ta eurotõlgi kohta ja saabki Brüsselisse tööle – hea palk, aga niru ja igav töö (oma kutsumusega võrreldes). Üks tsitaat ka, lihtsalt nii tabav 🙂
Sel päeval, kui talle saabus e-posti teel helifail, oli Gearailt ametis dokumendiga, mis kandis salapärast pealkirja “Mõjuhinnang: ülevaade algatuse prognoositavast mõjust ja ettevalmistusperioodi võimalikest lahendustest”. Gearailt oleks tahtnud tuua kuuldavale karje, mis kostab Iirimaa läänerannikuni. (lk 77, iiri keelest tõlkinud Indrek Õis).
Igatahes lõppkokkuvõtteks – nagu võib arvata – hakkab Hana/Muraedi mälu üha tuhmuma nagu dementsusega ikka. Ajad segunevad. Ta hakkab üha rohkem rääkima seda keelt, millest mitte keegi aru ei saa. Ja lõpuks annab Levana Gearailtile loa seda kõike tõlkida. (See oli päris põnevalt edasi antud – Hana vaatenurk, mis üha enam lapsepõlvetegelaste sekka vajub).
See kõik oli ikkagi sisukokkuvõte. Ja raamatut lugema hakates tundus, et umbes niimoodi lihtsaplaaniliseks ja aegade vahel liikumiseks see jääbki. Ent tegelikult hakkas välja kooruma üsna mitu erinevat joont. Võiksin välja tuua kaks tähtsamat (minu arust).
Esiteks kutsumus vs kohustus, sisu vs see, mille eest elatist antakse. See teema tuli kõige tugevamalt välja loomulikult Gearailtiga (ka ta naine oli samas teemas sees, kuidagi laulu läbi, kui ma õigesti mäletan). Just see loetelu teemadest, mida rahastatakse ja mida toetatakse selmet anda rahastust vanade rahvapärimuste uurimisele. See pidev “olgem moodsad, mis ikka neid vanu igavaid teemasid!” Ja siis satud oma keeleoskusega tõlkima tõesti kõige igavamat jura (no ilmselt kõik seda siiski igavaks ei pea, selleski olen üsna kindel, aga eeltoodud tsitaat oli minu arvates ikkagi üsna tabav).
Teine samasugune oli Armand, kelle idee ei saanud rahastust ega näitusele valituks. Jälle kontrastiks uuema kunsti kirjeldused. Armand läks muidugi kuhugi “tootvale tööle” (ei leia hetkel raamatust ja mälu pole – aga umbes noodikogu transaks või midagi sinnapoole. Füüsiline töö muusika kõrval), aga see Hana teema tõi nii tema kui Gearalti (ja tolle naise) millegi juurde, mis oli neile hingelähedane.
Teiseks juured, ema liin, usk. Muraedi ema on taevas, Muraed palvetab sellepärast sageli igaks juhuks ka ema poole. Ja neitsi Maarja poole. Naised, naisliin, on see, mis talle tuge annab, mis pakub selgroo usus. Isa poolt muidugi kõik rahvalood, pärimus, kohapärimus. Tundub, et see kõik on see, kes on tema – erinevalt oma õest, kes kibeleb Ameerikasse tädi juurte, kus on raha ja mehi jalaga segada. Ja ometi peab Muraed lahkuma kodust, võtma metrooplahvatuses (millesse sattusid ka nemad Samueliga) elu kaotanud Eesti juuditari identiteedi, et edasi elada. Sinna juurde ta tütar, kes läheb juudi traditsioonide ja sünagoogis käimisega süvitsi – toetudes samuti teadmisele, et seda antakse edasi ema liini pidi.
Lisaks taustal juuditeema – teema, millest kõik rohkem aru saavad. Seda on kergem mõista, et Hana ei soovi oma minevikust rääkida, kuna see on traumaatiline. See, et kogu selle trauma taga on hoopis Iirimaa, ei tea keegi. Keegi ei saaks arugi. (“Iiri masendus”, nagu ma seda ikka nimetan). Ta on kõige katoliiklikumast kodust ja taustast pärit – ometi sunnitakse talle ta oma hädavale tõttu peale elu juudina (oma juudist mehe kõrval, keda ta siiski väga armastab ja vastupidi ka).
Ja mida me lugejana siis võiksime sellest kõigest järeldada? Kui tähtsad siis on meie juured, keeled, pärimus, paik, kust tuleme, kutsumus, see, kuhu kuulub süda? Kas vastandame selle kõigele pealiskaudsele, mis püünele tungib? Kes teab. Igaühele oma.
Igatahes tunnen, et väga hea mõte oli see raamat eesti keelde tõlkida – ühest väiksemast keelest teise. Kõik need teemad on meiegi jaoks olulised. Pealegi räägitakse siin ju palju Eestist – mis juhtus juutidega Eestis, Levana külastab isegi Google’i tänavavaatega Turu tänavat Tartus – kohta, kus vanasti oli sünagoog ja kus nüüd on kortermajad, mille vastas on veekeskus.
Jumal küll ja kui keerulised olid need iiri nimed!!! Taga on veel vana kombe kohaselt isegi hääldused – vaata ja imesta. Kui raamatuid loed ja ei tea, kuidas hääldatakse, võid hääldada rahus kuidagi oma peas. Siin on sellised nimed, et peas hakkab ka halb – ei saa aru. Võtkem näiteks küla Arani saarel: Cill Mhuirbhigh, loe: kil võivre!!!!! Õpetaja Ní Bhrosnacháin, loe: ni vrosnahhanj. Või Mureadi (loe mureed) isa Tadhg Ó Dioráin, loe: taig o diraanj. (Ega autori enda nimi, Tadhg Mac Dhonnagáin (loe: taig mak gunnagaanj) pole lihtsam…
Ja kas vastab tõele – et tegu olla esimese iiri keelest eesti keelde tõlgitud raamatuga? Mina ei tea.
Ahjaa. Ja väga filmilik raamat on muidugi. Seega ma ei imestaks, kui kunagi tuleks sellest ka film. (Või on juba?)
SEHKENDAMINE 